Indreku järjelugu: Tähe valgus ja osteopaatia

Tähe valgus ja osteopaatia

Osteopaatia Akadeemia võib osutuda omamoodi täheväravaks igale inimesele, kes märkab endas tähte.

Ent enda mõtestamine tähena ei ole lihtne. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arusaamu sellest, mis üldse on valguse allikas.

On neidki, kes peavad end teiste kohal säravaks täheks mõne omaduse või saavutuse põhjal, mis tegelikult ei väljenda veel tähe olemust. See võib üksnes näida valgusena.

Kui maalime akvarellidega lõuendile Päikese, siis sünnib pilt tähest. Et seda mõista Päikesena, vajab see konteksti. Kuid see maal ei valgusta ruumi. Sama kehtib ka kõige täiuslikuma foto kohta – kujutis võib olla erakordselt tõetruu, kuid ta ei kiirga valgust.

Nii on kõigi tähe kujutistega. Kui kujutame tähte või kopeerime tema välimust, jääb alles vaid kujutis. Valgusallikas ise puudub.

Ometi võib päikeseline pilt luua päikeselise tunde. See võib avardada inimese südameruumi ning tuua sinna rohkem avarust ja kergust.

Sellises rõõmsamas ja valgusküllasemas sisemises keskkonnas on inimesel lihtsam kasvada ja ennast teostada. Kui seda kogemust teadlikult kasvatada, kasvab ühes sellega ka südameruum.

Osteopaat saab sellise protsessiga töötada oma vaimusilmas.

Osteopaat, kes oskab oma kujutluses näha seda võimsat tähte, kannab samal hetkel selle valgust ka iseendas. Ta kasutab omaenda valgusallikat, et kujutluspilt muutuks elavaks ning sünniks emotsionaalne laine.

Selle neutraalse emotsionaalse tundega loob osteopaat patsiendis rohkem ruumi südame piirkonda, kui ta asetab oma käed vastava kavatsusega patsiendi kehale.

Vahel on see kujuteldav täht nii suur, et sinna mahuks kogu Päikesesüsteem. Samal ajal on ta sedavõrd õrn, et mahub osteopaadi kahe peopesa vahele ning saab valgustada patsiendi perikardi just sellisel määral, nagu patsiendile on paras ja vastuvõetav.

Päikesel on oma lained. Need koosnevad kogu valgusspektrist ning moodustavad üheskoos valge valguse, selle liikumise valguskiirusel ja selle jõu.

Osteopaadi kujutluses võib kollane spekter tuua soojust, punane jõudu, sinine jahutust ning roheline tasakaalu. Just roheline spekter aitab erinevatel energiatel omavahel harmooniasse jõuda ning võimaldab igaühes peituval tähel leida oma loomuliku tasakaalu.

Armastus kõneleb samuti läbi südame spektri. Seal asuvad südametunnistus ja vaimne informatsioon, mida inimene oma arenguks vajab.

Seetõttu kasutavad osteopaadid sageli just rohelist südamespektrit, et patsient võiks vastu võtta selle, mida tema hingevaim läbi südame parasjagu vajab.

Kõik sellised energiad liiguvad alati seestpoolt väljapoole, lähtudes inimese enda tähest. Selle tõttu ei saa üks täht võtta teiselt tähelt energiat lihtsalt oma tahtmise järgi, isegi kui seda väga sooviks.

Selline uskumus oleks üksnes enesepettus ning viiks inimese lõpuks iseenda tühjaks kulutamiseni. Täht võib jagada oma energiat teisele tähele siis, kui see on kooskõlas tema vaimuga, kuid seda ei saa jõuga ära võtta.

Tähe valgust võtame vastu loomulikult ja täpselt niipalju, kui oleme valmis vastu võtma.

Meile meeldib renessansi mõte – taassünd. Ka selles peitub võimalus armastusel ennast uuesti luua.

Iga uus põlvkond kasvab eelmisest suuremaks ja targemaks, sest ta õpib liikuma koos kasvava lainega. Lained ei kuulu ainult Päikesele – need on olemas kõiges ja kõigis.

Ka Maa laineharjal on võimalik hingata sügavamalt, kogeda oma jõudu ning avastada üha uusi võimalusi.

Sportlane võib osteopaadilt saada väärtusliku tööriista oma soorituse parandamiseks, kui ta õpib tundma oma sisemist tähte.

Mida sügavam on keskendumine ja mida vabam hingamine, seda loomulikumalt sünnib ka parim sooritus.

Seda ei õpetatud Mauruse koolis ega julgetud sellest kirjutada ajalehtede veergudel.

Enamasti õpetatakse teadmisi, mis loovad küll vundamendi, kuid kõige sügavamas plaanis toetub kõik ikkagi armastusele. Paraku kipuvad paljud otsima seda endast väljaspool ning looma selle ümber illusioone.

Kus siis armastus tegelikult on?

Kas Jumal saab valetada? Ja milline on tema lugu meis?

Suurem osa armastusest kirjutatud tekstidest räägib tegelikult selle puudumisest. Aga mis juhtuks siis, kui pööraksime pilgu iseenda poole?

Enesepettus tähendab iseenda petmist.

Kui inimene petab iseennast, siis kas ta petab Jumalat või petab Jumal inimest?

Ei.

Kui Jumal petaks inimest, petaks ta iseennast.

Inimene võib Jumalat mitte uskuda ega usaldada, kuid kui Jumal ei usaldaks iseennast, ei oleks ta enam tõde.

Milline võiks olla armastuse looming?

Milline peaks olema see sisemine tunne, millest sünnib midagi, mida võiks tõepoolest nimetada armastuse loominguks?

Sageli märgatakse seda valgust alles siis, kui keegi teine annab midagi, mis teeb meele rõõmsaks või loob võimaluse midagi üheskoos kogeda.

Kui teine inimene ei väljenda armastust täpselt sellisel kujul, nagu oodatakse, hakatakse vahel arvama, et armastust polegi olemas. Mõni hakkab hoopis omaenda armastust piinama või kaotab usu sellesse.

Kas see on armastus?

Südame spekter on olemas meis kõigis. Mõnikord vajab ta vaid veidi rohkem ruumi või uut kogemust, mida pole varem kogetud.

Selle väärtuse saab inimene kinkida iseendale – omaenda tähe kaudu.

Osteopaat saab sellel teekonnal olla teejuhiks ja sõbraks.

Indrek

Diagnoos ei määra sinu saatust

Arst ütleb patsiendile, et tal on jäänud kaks kuud elada. Ta usub, et on aus. Ta usub, et on hooliv, sest aitab tal valmistuda. Mida ta ei näe, on see, et tema lause, esitatud kui ettekuulutus, ei kirjelda ainult patsiendi tulevikku. See on juba hakanud seda kujundama.

 

Ma olen viimased kümme aastat õppinud epistemoloogiat – seda filosoofia haru, mis küsib, kuidas me teame seda, mida me teame, ja kuidas me aru saame, kui me eksime. Kõige kasulikum asi, mida see mulle õpetas, on ühtlasi kõige lihtsam. Mõistus ehitab maailmast mudeli ja unustab siis, et mudel on mudel. Nägemise piir hakkab näima reaalsuse piirina. See ei ole rumalate inimeste viga. See on mõistuse vaikimisi töörežiim. Ja mida haritum, enesekindlam ning usaldatum inimene on, seda ohtlikumaks see muutub.

 

Kreeklastel oli selle jaoks sõna. Amathia. See ei ole tavaline teadmatus. Tavaline teadmatus ütleb: ma ei tea veel. Amathia ütleb: ma juba tean. See on keeldumine õppida, mis settib targa ja enesekindla inimese sisse hetkel, mil ta ei kaalu enam tõsiselt võimalust, et ta võib eksida. Sokrates pidas seda ainsaks tõeliseks kurjuse vormiks. Ja kõige ohtlikum on see just neis inimestes, kellele me oleme andnud autoritaarsuse, sest seal muutub ühe inimese pime koht vaikselt kõigi reaalsuseks. Mida ekspert ei näe, seda pole olemas. Mida ekspert ei oska parandada, seda ei saa parandada.

 

Ma ei ole siin selleks, et tänapäeva meditsiini naeruvääristada. Meditsiin on erakordne ja omaenda seinte sees on tema teadmine päris ning enamasti elupäästev. Ma tahan näidata midagi hoopis kummalisemat. See kindlus, mida sa tunned, kui sulle diagnoos ja prognoos ette loetakse, on kunstlik. See on fabritseeritud, mitte leitud. Ja kui sa näed, kuidas see on loodud, saad sa võtta meditsiinilt kõik kasuliku ja samal ajal mitte anda üle oma saatuse ohjasid. Kokkuvõtlikult soovin ma öelda, et see, mis paneb sünge prognoosi täide minema, on selle uskumine. Ja kui sa ei lase sellel saada oma saatuseks, siis see ei saagi. 

 

See on kirjutatud kõigile, kellele või kelle lähedasele on valges kitlis inimene kunagi tulevikku ette lugenud. Vaatame, kuidas loits peale pannakse.

 

Oraakel

 

Diagnoos tuleb kreeka keelest ja tähendab läbi tundmist või läbi teadmist, justkui näeks arst sinust otse läbi selleni, mis sa oled. Tema kaksik, prognoos, tähendab ette teadmist. Ette kuulutamist.

 

Need sõnad tulevad oraaklilt. Apollo oli korraga tervendamise ja ettekuulutuse jumal. Tema templis, Delfis langes preestrinna transsi ja ütles patsientidele (ka see sõna pärineb sealt, ja tähendab “kannatajat”), kes nad on ja mis neid ees ootab. Tempel on muutunud vähem, kui me arvame. Transs on nüüd ekraan. Viiruki asemel on fluorestseeruv valgus. Preestrinna asemel on neljateistkümnendat tundi vahetuses olev väsinud arst. Aga kohtumise struktuur ja tunne on sama.

 

Sa istud veidras ruumis, sind ümrbitsevad kummalised helid ja lõhnad. Arst vaatab ekraani. Ta loeb sinu haiguslugu, sinu tulemusi, sinu koode, sinu riskiprotsente. Tema teadvus on tuhandetes pähe õpitud lehekülgedes ja protokollides. Ta võib olla lahke. Ta võib olla geniaalne. Ja ometi tunned sa, et ta ei kuule sind päriselt, sest ta on kuskil mujal. Ta on teises reaalsuses, ja selles reaalsuses ei ole sina inimene oma ajaloo, hirmu ja veel elamata eluga. Sa oled muster, marker, protsent, kood, mida ta on õppinud ära tundma.

 

Ja sellest teisest reaalsusest toob ta sulle sõnumi. Ta ütleb sulle, mis sa oled. See on sinu diagnoos. Seejärel ütleb ta, mis sinust saab. See on prognoos. Selle hetke jõud tuleb vaikivast lubadusest selle all: et see ei ole ühe väsinud inimese arvamus, vaid tõde ise, mis räägib tema kaudu, samamoodi nagu jumal rääkis kunagi preestrinna kaudu. Ei ole vahet, millise oraakli ette sa põlvitad. Tõde on tõde.

 

See on esimene käevangerdus ja kõigi ülejäänute juur. Diagnoos tuleb sinu juurde faktiks riietatuna ja sina võtad selle vastu tõena iseenda kohta. Aga ta ei ole seda. Ta on mudel. Ta on viis, kuidas üks konkreetne süsteem korrastab infot, mille ta sinu kohta on kogunud. Ja mudel võib olla väga võimas täpselt seal, kus ta töötamiseks ehitati, ja täiesti tähenduseta üks samm väljaspool seda.

 

Mõtle politseijaoskonnas olevale toimikule. Jaoskonna sees on see toimik päris. See liigutab inimesi, avab ja sulgeb uksi, sellel on tagajärjed. Vii sama toimik tänavale ja see on paar paberilehte. Mitte miski maailmas ei pea sellele kuuletuma. Diagnoos on samasugune. Haigla sees on see tööalane tõde, ja ta teeb päris ning vajalikke asju. Viga, nii sinu kui arsti oma, on lasta jaoskonna toimikul otsustada, kes sa oled siis, kui oled tagasi oma ellu astunud.

 

Menüü ei ole toit. Kui arst loeb sulle prognoosi ette, loeb ta menüüd. Ta ei ole maitsnud sinu konkreetset elu. Ta ei tea, milline jõud sinus on, kuidas sinu keha vastab, mida armastuse, puhkuse, praktika, ravi või mõne muu muutuse tulek teeb sellega, mida statistika pidas tõenäoliseks. Nii et esimene ülesanne oraakli ees on kõige raskem. Ära põlvita. Kuula, võta kasulik vastu, küsi teravaid küsimusi ja hoia oma autoriteet enda käes.

Sa ei ole statistika

 

  1. aastal diagnoositi bioloog Stephen Jay Gouldil kõhukelme mesotelioom. Kirjandus oli halastamatu. Ravimatu. Mediaanelumus kaheksa kuud.

 

Gould mõistis statistikat, nii et ta keeldus lugemast seda rida kohtuotsusena. Mediaan ei ole sein. See on jaotuse keskkoht. Pooltel läheb halvemini ja pooltel paremini, ning parem pool võib ulatuda aastaid kaugemale kõigest, mida hirmunud inimene esimesel minutil üldse kuuleb. Ta vaatas oma olukorrale ausalt otsa, leidis, et tal on päris põhjuseid sattuda pikemale poolele, võttis eksperimentaalset ravi ja elas veel kakskümmend aastat, enne kui suri millegi täiesti muu tõttu. Tema essee “Mediaan ei ole sõnum” sai kuulsaks ühe lihtsa mõtte pärast, mida kellelegi ei öelda hetkel, mil tal seda kõige rohkem vaja on. Mediaan on fakt rahvahulga kohta. See ei ütle sinu kohta mitte midagi lõplikku.

 

See on teine viis, kuidas illusioon ehitatakse. Esimene riietab mudeli oraakli rüüsse. Teine peidab selle numbri sisse, ja number tundub veel rohkem tõena, sest ta näib puhas, objektiivne ja vaidlusest kõrgemal. See on ju “puhas matemaatika”. Aga number ei tunne sinu keha. Ta ei tunne sinu ajalugu, närvisüsteemi, harjumusi, tahet, suhteid ega seda, kuidas just sina millelegi vastad. Uuring peab inimese lamendama käputäieks mõõdetavaks muutujaks tegema, muidu ei saa ta üldse mõõta. Vanus, staadium, verepilt, ravi tüüp. See on vajalik ja samal ajal ongi see konks. Sina oled alati suurem kui muutujate nimekiri, ja see üks asi, mis sinu loo ümber pöörab, võib olla just see, mida uuring ei osanud mõõtagi. See on nii tobedalt ilmselge, et keegi ei mõtle selle peale. Kui vaataks kõiki neid lõputuid muutujaid, mis inimese unikaalseks teevad, ei tuleks ühestki uuringust mitte midagi välja, sest oleks ainult kaos. 

 

Nii et võta number vastu informatsioonina, mitte identiteedina. Küsi, mida see tegelikult tähendab. Küsi, kui suur oli uuring, kes sinna kuulusid, kui lai oli jaotus, mis jäi mõõtmata, ja kas sulle anti keskmine, mediaan, tõenäosus või lihtsalt hirmutav lause, mis oli riietatud saatuse moodi. Number kirjeldab kui mitu inimest millist teed käisid. Ta ei kõnni sinu teed ette ära. Ta ei saa lubada, et sa elad, ja tal ei ole õigust sulle sinu surma ette ära kätte anda.

Ettekuulutus, mis viib iseennast täide

 

Vanad lood mõistsid ettekuulutuse kohta midagi, mille meie oleme peaaegu ära unustanud. Ettekuulutus ei seisa väljaspool elu, mida ta kirjeldab. Ta ronib selle sisse ja hakkab tegutsema. Ta muudab seda, mida inimene kardab, mida ta väldib, mida ta lõpetab proovimast ja mille vastu ta enam ei võitle.

 

Oidipus on kõige selgem näide. Talle öeldakse, et ta on määratud tapma oma isa ja abielluma oma emaga, ning just hirm ettekuulutuse ees ja selle eest põgenemine viib ta otse selle täitumiseni. Ettekuulutus ei ennustanud lihtsalt tulemust. Ta põhjustas seda. Kõik korraldasid oma elu ennustuse ümber, ja just see korraldamine tegi selle tõeks.

 

Meditsiinil on selle jaoks oma nimi, notseeboefekt. Negatiivne ootus tekitab kehas päris, mõõdetavat kahju, ja kõige tavalisem selle ootuse allikas on arsti enda sõnad. Sõna ei jää mõttesse. Ta jõuab närvisüsteemi, hingamisse, unne, isusse, valusse ja tahtesse edasi minna. Keha ei ela ainult biokeemiast. Keha elab tähenduses.

 

Nii et kui arst ütleb, et sul on kaks kuud, ei pane patsient seda kõrvale nagu ilmaennustust. Ta võtab selle vastu kogu oma kehaga, oma perega, oma surmahirmuga ja kogu eluga, mis on veel elamata. Ja sellest hetkest võib elu hakata selle lause ümber kokku tõmbuma. Ta lõpetab plaanide tegemise. Ta lõpetab otsimise. Ta lõpetab küsimise, mida tema keha veel vajab. Ta hakkab hüvasti jätma enne, kui ta on elamise lõpetanud. Ta heidab pikali mitte puhkamiseks, vaid ootamiseks.

 

Siin on kogu selle artikli kõige olulisem osa. Kui patsient langeb graafiku järgi, näib ennustus täpne. Süsteem salvestab järjekordse õige prognoosi. Aga mingi teadmata osa sellest täpsusest ei olnud kunagi ettenägemine. See oli toodetud. Ettekuulutus aitas põhjustada täpselt seda tulemust, mille ennustamise eest ta hiljem endale au võttis. Nii hakkab mudel, mis on alati ainult mudel, tunduma täppisteadusena. Ta ei kirjelda lihtsalt tulevikku. Uskumise kaudu aitab ta seda ehitada ja osutab siis tulemusele kui tõendile enda täpsuse kohta.

 

Probleem ei ole aususes. Sul on täielik õigus teada, kui olukord on tõsine. Probleem on selles, kui mudel antakse sulle saatuse nime all, kindlusega, mida ükski mudel ei ole välja teeninud, täpselt hetkel, mil sa oled liiga hirmul, et vastu küsida. Üks lause võib jätta ukse lahti. Teine võib selle kinni panna. Ja ainus inimene, kes saab selle lahti hoida, oled sina. Võta ettekuulutus vastu võimalusena ja ta jääb võimaluseks. Võta ta vastu oma saatusena ja sinust saab see, kes ta täide viib.

 

Haiguslugu kõnnib tuppa enne sind

 

Ettekuulutus töötab läbi sinu enda keha. Aga ta töötab ka läbi haigusloo, ja seal ei vaja ta sinu usku üldse.

 

Diagnoos läheb haiguslukku. Järgmisel korral, kui sa kabinetti astud, astub ta sisse enne sind. Uus arst on sinuga paberil juba kohtunud, enne kui sa suu lahti teed. Ta on lugenud silti, koodi, eelmise arsti otsust, kellegi teise muljet sinu keha kohta. Meditsiinil on isegi nimi sellele, mis edasi juhtub: diagnostiline hoog. Kui silt on kord külge pandud, muutub ta iga käe kaudu, millest ta läbi käib, raskemaks ja raskemini eemaldatavaks. Oletusest saab fakt selle kordamise kaudu.

 

Minu juurde tuli naine kangete liigestega. Tema analüüsid ei näidanud artriiti, aga arst ütles, et paneb artriidi siiski kirja, sest ilma selle koodita ei saa ta välja kirjutada ravimit, mida ta tahtis anda. Võib-olla mõtles ta head. Võib-olla oli see süsteemi sees kõige praktilisem liigutus. Aga vaata, mis juhtus. Patsient saabus kangete liigestega ja ta lahkus artriidijuhtumina. Sellest hetkest alates ei ole ta enam inimene, kelle liigesed mingil põhjusel ei liigu vabalt ja mille põhjus on veel teadmata. Ta on “artriit”. Iga uus sümptom loetakse läbi selle filtri. Iga uus visiit ei alga tema kehast, vaid haigusloost. Esimene arst kirjutas midagi üles, et süsteemis liikuda. Teine loeb seda diagnoosina. Kolmas ei vaata enam algusesse tagasi. Ja ühel päeval ei mäleta enam keegi, et see nimi ei olnud alguses üldse kindel.

 

See on sama mootor, mis Oidipuse loos, lihtsalt nüüd töötab ta müüdi asemel toimikukapis. Üks rida pannakse kirja. Kõik hakkavad selle ümber tegutsema. Aja jooksul tundub, nagu see oleks alati tõsi olnud. Silt ei muutunud täpseks. Ta muutus küsimatuks, mis võib süsteemi sees paista sama asjana.

 

“See on normaalne”

 

Minu juures käis patsient, kes oli viis aastat varem vähist tervenenud. Rutiinse kontrolli käigus leidis onkoloog tema organitest tsüstid. Kui ta küsis, kas neid peaks uurima, öeldi talle ei, sest kõigil on tsüstid.

 

Ma ütlesin talle, et mingu tagasi, pangu jalad maha ja küsigu uuringut.

 

Võib-olla oli arstil õigus ja tsüstid olid ohutud. Uuring näitaks. Aga pane tähele, kust see “kõigil on” tuleb. Kas tõesti kõigil? Või tundub see nii ainult onkoloogile, sest inimesed ilma tsüstide, kasvajate ja leidudeta ei jõua tema kabinetti? Ta ei näe kõiki. Ta näeb seda osa inimkonnast, kes jõuab onkoloogi ette, ja see osa on definitsiooni järgi see, mis laguneb. Sellest filtreeritud vaateväljast seest võib hakata tunduma, et kogu maailm on haige. See on amathia kõige tavalisemas riietuses. Tark inimene ajab oma kabineti maailmaga segi.

 

Sama juhtub seljavaluga. Inimene tuleb valuga, mis on tema elu aastaid piiranuid. Arst heidab pilgu pildile, heidab pilgu vanusele ja ütleb: see on normaalne. Aga kas see on normaalne mingis tähenduses, mis peaks sind lohutama, või on see normaalne ainult arsti jaoks, kes näebki peamiselt kehasid, millel juba valutab?

 

Ja siis teeb sõna oma kahju, sest patsient võtab selle üles. Kui talle öeldakse, et valu on lihtsalt vanus, et see on sellise keha tavaline hind, seab ta lae oma enesetundele ja lõpetab sellest kõrgemale sirutamise. Ta lõpetab otsimise, sest talle öeldi, et midagi ei ole leida. See alistumine ei ole kõrvaltoime. See on sama iseennast täide viiv ettekuulutus, lihtsalt selle kõige vaiksemas vormis. “Sul on kaks kuud” paneb sind lõppu ootama. “See on lihtsalt normaalne” paneb sind lõpetama parema enesetunde otsimise. Mõlemal juhul saab arsti sõnast lagi, millest sa enam edasi ei vaata.

 

Haigus ja valu on levinud. Sageli on nad arusaadavad. Nad võivad olla keha loogiline vastus sellele, kuidas inimene on elanud, liikunud, maganud ja ennast kandnud. Aga levinud ei ole sama mis terve, ja laialt levinud ei ole sama, mis paratamatu. See, et arst näeb midagi iga päev, ei tähenda, et sina pead selle oma kehas vastu võtma. Sa ei pea kannatama lihtsalt sellepärast, et paljud teised kannatavad samamoodi.

 

Ladinakeelne nimi ei ole mõistmine

 

On veel üks viis, kuidas diagnoos meid petab. Ta annab sulle nime, ja nimi tundub nagu mõistmine.

 

Inimene tuleb valu, kurnatuse, pinge või sümptomiga, mis ei mahu korralikku kasti. Ta on aastaid tundnud, et tema kehas toimub midagi, millele keegi ei saa pihta. Siis ütleb arst ühe sõna. Fibromüalgia. Migreen. Ärevushäire. Krooniline valu. Ja korraks tundub, et asi on lõpuks mõistetud.

 

Aga nimi ei ole veel mõistmine. Inimene ütleb, et tema lihased ja sidekoed valutavad, ja arst vastab ladina keeles, et tal on valu lihastes ja sidekoes. Fibro, kiud. Müalgia, valu. Sa läksid arsti juurde lihasvaluga ja tulid välja teadmisega, et sul on lihasvalu, ainult ladina keeles. 

 

Nimi võib olla kasulik. Ta võib lasta süsteemil tegutseda. Ta võib tuua kergenduse inimesele, kes kartis, et ta kujutab kogu asja ette. See on midagi väärt. Aga nimi võib ka vestluse liiga vara lõpetada. Enne nime oli küsimus: miks see keha valutab? Pärast nime muutub küsimus vaikselt selleks: kuidas ma selle diagnoosiga elan? Need on kaks täiesti erinevat maailma, ja teine võib sulgeda ukse, mida esimene alles püüdis avada.

 

Sinu valu ei vaja ladinakeelset sõna, et olla päris. Sinu keha ei pea mahtuma kategooriasse, et väärida tähelepanu. Ja kui nimi ei suuda sinu kogemust seletada, siis on läbikukkumine nimes, mitte sinus. Keha ei ole kategooria. Ta on see keha, see hingamine, see pinge, see ajalugu, see elu, mida see inimene on elanud. Seepärast ei alga päris kohtumine kehaga nimest. Ta algab kuulamisest.

Pane diagnoos tagasi sinna, kuhu ta kuulub

 

See kõik ei tähenda, et diagnoos oleks mõttetu. Vastupidi.

 

Diagnoos on võimas tööriist. Ta aitab arstil ohtu märgata, ravi valida, edasisi uuringuid suunata, süsteemis liikuda ja rääkida teiste spetsialistidega ühises keeles. Mõnikord päästab õige diagnoos elu. Prognoos võib aidata inimesel teha raskeid otsuseid, valmistuda, rääkida perega, mõista, kui tõsine olukord on, ja kasutada oma aega ausamalt. Probleem ei olnud kunagi selles, et arstid diagnoosivad. Probleem algab hetkel, mil kõik unustavad, mis laadi teadmisega on tegu.

 

Diagnoos ei ole sina. Ta on mudel sinu seisundi kohta. Prognoos ei ole sinu tulevik. Ta on hinnang selle kohta, mida on varem nähtud juhtumites, mis sarnanesid sinu omaga. Need on võimsad instrumendid selle süsteemi sees, mis nad ehitas, ja nad on jaoskonna toimik, mitte universumi kohtuotsus. Hea arst teab seda. Hea arst ei aja oma sõna jumala sõnaga segi. Ta teab, et diagnoos on parim lugemine olemasolevate andmete põhjal, et prognoos on tõenäosus, mitte kohtuotsus, ja et inimene tema ees on alati suurem kui toimik.

 

Patsient on sageli see, kes seda ei tea. Hirmunult, kindlust otsides, autoriteedi ees istudes tahab ta uskuda, et keegi lõpuks teab. Ja selles hetkes võib ta teha kõige ohtlikuma liigutuse üldse. Ta annab oma saatuse ohjad süsteemile üle.

 

Nii saad meditsiinist kätte kõige rohkem, mitte kõige vähem. Kasuta seda. Kuula arsti. Tee uuringud. Võta tõsiselt seda, mis on tõsine. Kui sul on vaja operatsiooni, ravimit, erakorralist abi või onkoloogi, kasuta neid. Ja samal ajal ära põlvita mudeli ees. Võta diagnoos vastu informatsioonina, mitte identiteedina. Võta prognoos vastu võimaliku kaardina, mitte ettekuulutusena. Küsi küsimusi. Küsi teist arvamust, kui miski sinu sees ei jää rahule. Kuula oma keha. Hoia oma vastutus protsessis elus. Inimene, kes jääb maandatuks ja avatuks, kes teeb koostööd ilma kummardamata, saab haiglast päris kasu, sest ta suudab võtta kõik, mida haiglal pakkuda on, ja samal ajal edasi vaadata.

 

Ja hoia veel üks uks lahti. See, et sellel süsteemil ei ole sulle ravi, ei tähenda, et ravi ei ole olemas. See tähendab, et see meetod, nende tööriistadega ja nende seinte sees, on jõudnud oma piirini. See on päris ja kasulik asi, mida teada. Aga see ei ole sama, mis tee lõpp. Sellest, mida sõna “ravimatu” tegelikult väidab ja mida ta väita ei saa, on veel palju rääkida, ja ma teen seda teises artiklis. Praegu piisab sellest, kui keeldud vaiksest hüppest: et kui meie ei saa, siis järelikult üldse ei saa.

 

Miks osteopaat ei diagnoosi

Osteopaat ei diagnoosi, sest osteopaat ei ole oraakel. Minu töö ei ole öelda sulle, kes sa tegelikult oled, ja veel vähem on minu töö öelda, mis sinust saab. Ma ei tea seda. Kui sa tuled minu juurde valu või pingega ei ole minu töö sulle nimi külge panna ja see sinu elu tõena tagasi anda. Minu töö on kuulata. Kuulata seda, mida sina oma kehas tunned, ja seda, mida sinu keha minu käte all näitab. Ma püstitan oletuse, kontrollin seda, püüan leida, kust pinge algab, kus liikumine on takistatud, kus keha hoiab. Ja kui ma midagi leian, annan ma selle sulle tagasi mitte ettekuulutusena, vaid tähelepanekuna. Siin tundub olevat pinge. See võib olla koht, kust muster algab. Muudame seda ja vaatame, kas sinu tunne muutub.

 

Me töötame koos. Sinu enda keha tunnetus ja minu käed kohtuvad samas uurimises. Mitte kordagi ei pea ma selle sees eeldama, et minu mõistmise piir on reaalsuse piir. Ma näen seda, mida ma näen. Ma tunnen seda, mida ma tunnen. Ma annan selle sulle edasi nii ausalt kui suudan, ja siis sina otsustad, mida sa sellega peale hakkad. Parimal juhul leiame takistuse, miski su kehas liigub, ning sa saad tagasi tunde, et sinu keha ei ole lukus saatus, vaid elav süsteem. Halvimal juhul ei leia me midagi kasulikku ja sa lähed proovid teist lähenemist. Sinu keha vastab. Sina tunned. Sina valid. Minu töö on ainult aidata sul ohjad enda kätte tagasi võtta.

 

Kui üks meetod jõuab oma piirini, siis see piir on fakt meetodi või meetodi praktiseerija kohta, mitte sinu saatuse kohta. Ühe nägemisviisi piir ei ole reaalsuse piir. Alati on teisi viise vaadata.

Võta oma nimi tagasi

 

Diagnoos võib olla tööriist. Ta ei tohi saada sinu nimeks.

 

Sa võid minna arsti juurde, teha uuringud, võtta ravimit, minna operatsioonile, saada haiglast päriselt abi ja samal ajal mitte anda oma saatust süsteemile üle. Need kaks asja ei ole vastuolus. Sa ei pea põlvitama selleks, et koostööd teha. Sa ei pea ennast väikseks tegema selleks, et abi vastu võtta. Sa ei pea uskuma, et arst teab sinu kohta kõike, et kasutada seda, mida ta päriselt oskab.

 

Epistemoloogia uurimine on üks parimaid vastumürke, mida ma tean, pimedale autoriteediusule, sest see näitab, kui kergesti mõistus ennast petab. Mitte ainult rumal mõistus. Mitte ainult ebaaus mõistus. Iga mõistus. Inimene ei pea valetama, et sind eksiteele viia. Piisab sellest, et ta on ennast ise ära petnud, ajanud oma mudeli maailmaga segi ja öelnud midagi liiga suure kindlusega hetkel, mil sina olid liiga hirmul, et vastu küsida.

 

Sellepärast ei saa viimane autoriteet sinu elu üle kuuluda kellelegi teisele. Mina näen seda, mida mina näen. Arst näeb seda, mida arst näeb. Uuring mõõdab seda, mida ta suudab mõõta. Diagnoos nimetab seda, mida süsteem nimetab. Aga sina oled see, kes elab selles kehas. Sina oled see, kes tunneb, kas lause teeb sind elavamaks või väiksemaks, kas seletus avab ukse või sulgeb selle, kas sind kuulatakse või lihtsalt pannakse toimikusse. Sul ei ole alati õigus. Aga sa ei tohi ennast ära anda. Sest kui sa annad oma nime diagnoosile, oma tuleviku prognoosile ja oma viimase sõna autoriteedile, siis ei pea keegi sind vangistama. Sa teed seda ise.

 

Sa ei ole diagnoos. Sa ei ole mediaan. Sa ei ole haiguslugu. Sa ei ole kellegi teise hirm, tema kitsaks jäänud mudel ega sinu kohta kirjutatud ettekuulutus. Sa oled elav inimene elavas kehas. 

 

Ja kuni sa oled elus, ei ole sinu lugu veel kinni kirjutatud.

 

Imikud, lapsed – meie kasvavad võsukesed. Kuidas nendest aru saada?

Lõviosa minu kabineti tööst on viimasel ajal pühendatud imikutele. See erakordselt habras ja samas elu kõige kiirema arengu periood üleüldse. Fenomenalne, millise arenguhüppe teeb vastsündinu hetkeks, kui ta on saanud aasta vanuseks. Kõik järgneva elu kasvamised ei ole ligilähedased sellele, mis toimub esimese aastaga.

Sealjuures väga suur osa sellest arengust toimub magades. Kaheksa kuni üheksa tuhat tundi esimese aasta jooksul. Kas te kujutate seda ette? Kui täiskasvanu magaks sama suure osa oma aastast, oleks see peaaegu kogu tema olemasolu.

Aga laps magab ja kasvab. Magab ning tema aju õpib maailma tundma. Magab ning keha õpib, kus on üleval ja kus on all. Magab ning kusagil sügaval valmivad oskused, mida vanemad mõne nädala või kuu pärast rõõmuga märkavad. Esimene pilk. Esimene teadlik naeratus. Esimene pööre. Esimene samm. Mulle tundub vahel, et me kipume nende saavutuste suurust unustama. Täiskasvanuna peame arenguks sageli midagi väga suurt – uut ametit, uut keelt, uut eluetappi. Samal ajal õpib imik mõne kuuga kasutama oma keha viisil, mida meie peame enesestmõistetavaks. Kes talle seda õpetanud on? Kuidas ta teab, kuhu suunas arened?
See on üks põhjustest, miks mulle meeldib lastega töötada. Nende juures on areng nähtav. Käega katsutav. Kui täiskasvanu tuleb vastuvõtule valuga, siis sageli otsime põhjust minevikust. Midagi on juhtunud aastaid tagasi. Mõni kukkumine, operatsioon, pikk stressiperiood. Lastega on teistmoodi. Ma ei otsi seda, mis on kadunud, vaid seda, mis tahab alles sündida. Oskust, mis on järgmisena ukse taga ootamas. Millist tuge vajab keha, et järgmine arenguetapp saaks loomulikult avaneda. Sellepärast et kogu tema olemus pürgib selle poole. 

Mõnikord tulevad vanemad vastuvõtule väga konkreetse taotlusega. Laps keerab pead ainult ühele poole või ei taha kõhuli olla. Sageli on kaebuseks katkendlik uni. Lapse ei maga, ema ei maga. Suletud ring. Seedimine teeb muret, kõige laiemas mõttes. Need on päris küsimused ja päris mured. Kuulan ema lugu. Isa lugu. Vahel vanavanema lugu. Ja siis kuulan veel. Seda osa, mida sõnadega ei räägita. Lugu, mida räägib lapse keha. Mure, millega tullakse, ei ole kõige olulisem osa loost. See on lihtsalt koht, kust see sama lugu ennast näitab. Nagu puu oks, mille järgi aimame, milline võib olla juurestik maa all. Lapse keha on tervik. Ta ei jaga ennast ortopeediaks, neuroloogiaks või gastroenteroloogiaks. Need on täiskasvanute, „tarkade inimeste“ kategooriad. Kastid ja lahtrid. Lapse jaoks on kõik üks. Sama hingamine, mis liigutab rindkeret, mõjutab kõhtu. Sama närvisüsteem, mis aitab rahuneda ema süles, osaleb ka seedimises. Sama keha, mis õpib pead hoidma, valmistub juba roomamiseks. Lapse juures on seda lihtne näha. Keha ise ei jaga ennast osadeks. Meie mõistus on seda teinud. Lastega töötamiseks ongi oluline kujundada ja arendada endas seda oskust näha päriselt tervikut. Mitte ainult keha, vaid kogu süsteemi, sest laps on selle lahutamatu osa. Tihti piisab väga väikesest muutusest selles süsteemis, ilma suurema sekkumiseta. Ilma vigadeparanduseta. Sageli ei ole vaja midagi juurde anda. Piisab sellest, et miski saab eest ära astuda. Siis ilmub nähtavale see, mis on kogu aeg olemas olnud. Ja juba on ime sündinud. Kõik hakkab muutuma. Kõik on juba muutunud.

Kui oled lapsevanem ja loed seda artiklit, siis võib-olla tasub täna lihtsalt vaadata oma last magamas. Mitte hinnata. Mitte võrrelda. Mitte otsida internetist arengutabeleid. Lihtsalt vaadata. Kui palju tarkust peitub selles väikeses kehas.

Ma olen kindel, et kui sa sellisel hetkel kuulatad, siis kusagil sügaval sees tärkab usaldus selle vastu, et elu ise teab. Ja et on midagi palju suuremat kui vanema raamatutarkus.

Võib-olla just sellest samast kohast sünnib ka osteopaatiline pilk. Mida kauem ma imikute ja  lastega töötan, seda vähem otsin vastuseid ainult teadmistest ja seda rohkem õpin märkama elu ennast selle avaldumises.

Osteopaadi töö ongi imeline, sellepärast et saame näha tervist. Eriti laste puhul. Nende juures on see tervis tõesti tuntav, nähtav, käega katsutav. See ei ole kusagile kadunud, isegi siis kui tundub, et on. Mõnikord ta lihtsalt on vaiksem, kuid alati kohal. Isegi kõige keerulisemates ja näiliselt väljapääsmatumates olukordades. Osteopaadi töö ongi kõigepealt märgata seda tervist, potensiaali, elu tema eheduses. Võtta see alguspunktiks. Ning ehitada edasise teekonna trajektoor just sellest kohast. Olgu see teekond siis pikk või lühike. Sujuv või konarlik. Alguspunkt jääb ikkagi muutumatuks. Ja see ongi elu/osteopaatia võlujõud.

Olge terved ja rõõmsad. Ja mõnikord lihtsalt olge.


Katarina

 

Kehahoid ja liikumine – meie eluloo kujutis

Millal oled märganud, et loomal – olgu selleks koer, kass või mingi muu lemmik- või “harilik” loom – on tekkinud selline asi, nagu halb kehahoiak? Seda ei märka tihti ja kui märkad, siis on see ilmselt kohe silma jäänud ning võib tekkida tunne või mõte, et ta on ilmselt haige või on temaga midagi juhtunud. Inimestel on aga kehahoiaku probleeme rohkem. Kuid mingil põhjusel on meil väga harva mõttes, et selle inimesega võis olla midagi juhtunud. Tihti järgneb soovitus, et “Sa peaks oma rühiga tegelema!”. Me kaotame oma kehahoiaku ja liikumisvõime sujuvuse hoopis millegi järel, vahel ka enne millegi tekkimist. See ei ole inimese laiskusest – me ei vali olla halva rühiga. Kuid keha võtab halva rühi, kui miski seda põhjustab. 

Põhjuseid on selleks palju, aga algus võib tulla kahest traumast. Esimeseks on kehaline trauma, või võib ka düsfunktsioon öelda, mis tekitab pinge, sikutuse, keha teljest kõrvalekaldumise. Keha peaks end hoidma ilma pingutuseta püsti, kuid ta võib hakata seda sujuvat keskteljel püsimist kaotama, kui on juhtunud trauma, keha mõjutus. Need võivad olla strukturaalsed, vistseraalsed või fastsiaalsed. Või kõik segamini. On ka muid variante, aga need on põhilised. Strukturaalne trauma käib luu-ja lihaskonna kohta, kõik mis puutub luudesse lihastesse. Vistseraalne on organid ja fastsiaalne on sidekoe taolisest siduvstruktuurist, mis hõlmab kogu keha ning on nagu suur ämblikuvõrk. Need kõik kolm kattuvad omavahel, kuid on hea neid ka eristada. 

Kujuta inimkeha ja selle struktuure. Lihased, kõõlused, luud, organid, selgroog, närvisüsteem. Kujutle, et see kõik on kaetud sidekoe moodi õhukese kihiga, mis on nagu ämblikuvõrk kattes igat struktuuri iga rakuni. See on fastsia. Keha on sirge, hoiab ennast püsti ning seda toetavad vastatikused jõu ja pingejooned, mis tulenevad nii meie endi keha raskusest, lihastest, sidemetest, liigestest, luude ja muude struktuuride omastest tõmmetest – pingejoontest. Need on need suured pingejooned, mis koostöös tekitavad keha kesktelje ning tasakaalu. Sinna võid nüüd juurde kujutada fastsia väiksemaid pingejooni, mis seovad struktuuri ühtseks tervikuks. Ning nüüd on tekkinud keha mingisse piirkonda trauma või düsfunktsioon. See koht ei ole korras. Võtame näiteks kõhu ja anname talle teadmata valu. Pinge kõhus, see ei pea olema suur kuid keha tunneb seda. Kaitseks vajub ta natuke ette võib ennast isegi natuke pöörata, keha isegi küljega viltu ajada. Sõltub ju ka sellest, kus täpselt probleem on ja mis on tema anatoomilised kinnitused. Ta harjus selle asendiga mõne aja pärast. Vahel läheb pinge väiksemaks ja ta ajab ennast sirgu, aga mitte täielikult, sest kardab uuesti valu tunda. Kui pinge ja valu tagasi tuleb vajub ta jälle ette, et seda kaitsta. Neid piirkondi on palju, mida võid oma mõttes läbi mängida ning keha toimib iga puhul erinevalt. Keha läheb viltu, sest ta soovib ennast kaitsta või on teatud pinge, mis tasakaalu häirib ja häirib võimet ennast sirgena hoida. 

On veel üks vaade rühile ja liikumisele mida me märkame rohkem, kuid alati ei teadvusta. See vaade on vaimne – algus tuleb meie mõtetest, tunnetest ja emotsioonidest. Kujuta ette õnnetut inimest. Isegi, kui ta on teatud määral sirge, märkad tema hoiaku puhul vajumist justkui oleks ta keha raske. Õlgade ette vajumist, küürus selga ning rasket liikumist. Meie keha peegeldab meie sisemaailma väga hästi ja seda on raske varjata. Ning seda rasket olekut kandes on sellel inimesel ka palju keerukam ennast sirgu ajada. See on sammuti kaitsemehhanism ning samal ajal peegeldus sisemaailmast. Kui ma kardan või ei taha haiget saada, tõmbume väikseks. Kui elu on keerukas ja vastutust palju võime olla küürus, nagu päriselt istuks see rasku meie kuklal või õlgadel. Rõõmsat inimest kujutades on tal rind ees, selg ja kael sirgu ning ka tema liikumises on kergus. See ei tulene sellest, et ta lihtsalt hoiab ennast sirgelt, vaid ta on näiteks suutnud elu sündmused endast mööda minna lasta ilma suurema valuta või suutnud kogemusted ära “protsessida”. Sirge keha asend on ka julgus olla ja avatus maailmale. 

Soov muutmiseks, olgu kehahoiu või liikumise, peab tulema ennekõike mitte keha sirgeks väänamise ideest, vaid soovist tegeleda vanade armkudede, düsfunktsioonide või ka vaimsete läbielamistega. Vastupidine lähenemine võib olla kas ebasoodne või isegi ohtlik. Keha sirgeks sättimine ilma põhjusega tegelemata võib inimesele tekitada uusi ja vahel ka raskemaid valusid või läbielamisi. Kui oleme oma elu raskuse all ennast longu lasknud või jõuline sekkumine närvisüsteemi “läbi kärsatada”. Või vaagna paika panemine ilma põhjuse leidmata tekitada probleeme, millega on keerukam elada kui enne sättimist oleva olukorraga.  

Seetõttu soovitan – vaadake, mis võib kehas tasakaalutust põhjustada. Tunnetage, mida keha soovib ja vajab. Mitte mõelda. Olgu see füüsiline või emotsionaalne trauma, tihti on keha alarmmehanist siiski töötav ja selle märkamisel saame aimu ka oma vajadusest, mille täitmine aitab meie kehal ja närvisüsteemil taastuda. Lihtsamate juhtumistega saame inimestena ise hakkama. Kuid keerukamate puhul on vaja abi, kui trauma on sügav, pikaajaline või keha on juba liialt harjunud selle “viltu” poosiga või hirmuga ja raskusega ning ei suuda seda ise enam “parandada”. On vaja inimest, kes oskab kuulata meie elulugu ja juhtumisi. Võimalusel osteopaati, kes töötab mitte käsuga, vaid kuulamise ja tunnetamisega ning annab aega olukorral selgineda. Manuaalteraapiad on tõhusad, aga tuleb leida terapeut, kes sobib inimesele endale. Sest ka terapeudid on erineva elulooga ja mõistavad asju vahel erinevalt – kõik läbi oma filtri. Kuid õige kogemusega osteopaat suudab märgata, mis tegelikult on juhtunud. Või vähemalt aimab, kuhu vaadata. Meenutage seda loomakest algusest – märkame kohe, et temaga on midagi juhtunud. Niisamuti saad ka sina märgata oma keha ja teisi inimesi. See märkamine – see on algus.

Armastusväärsus IV

Armastusväärsus IV

Harjumuspäraselt võttes ja ladinakeelse loomulikkusega peenutsedes: Syringa vulgaris on viimasel ajal vägevalt helisemas igas ilusas scardias.

Kogu ilm on täis tema omapärast kutset ühele tõsisele Vargamäe pojale – meisterdada labidale sobiv vars või küsijale sobiv pulk, kuhu vaja, kui just piibumees ei ole.

Härra Mauruse majas räägiti palju saksa ja vene keelt, mõnikord ka poola keelt, aga ladina keelt tuli tudeerida tudengiks saamiseks, et tavalisele matsikeelsele nimetusele oleks ometi midagi veel tavalisemat vastu panna.

Eesti keel on ladina keele suhtes alati seespool ka siis, kui kogu Vatikan või Rooma riik seda enda jaoks olulisemaks teeb.

Sellisel juhul on meil ka kogu oma ilus ja õitsev sirel saanud nime labida detailist nimetusega vars.

Räägitakse, et need vägevad hiiud, kes Musta mere kaevasid, olid samuti siitpoolt pärit, sest Kalevite mere nad endale kaevasid.

Pärast seda käidi lauakoormaga mööda Kalevite merd ringi, nagu ise taheti, ja loobiti niisama suuri kive sinna-tänna selleks, et need sobivaid saari moodustaksid.

Aga ega seda lori olegi vaja tõsiselt võtta.

Räägitakse kõrtsis ju igasuguseid jutte, aga kui muinasjutud peavad paika, siis võib muinasjutte ka juurde vesta kõigi inglite ja haldjatega.

Mõned neist peavad paika ja mõnega pole midagi peale hakata, aga uskuda võib ikka, kui endale meeldib uskuda.

Tõsi ja tõde on kaks erinevat kvaliteeti, mis omavahel ei konkureeri.

Teise pere isa Pearu oskas hästi oma eite uskuma panna, et ta läheb kaevu peale häda tegema.

Talle meeldisid lihtsalt sellised naljalood ja ilmselt meeldis talle ka see, kui naispere teda põlvili keelitas seda mitte tegema, sest kust sa seda hullu tead.

Aiavärava saab kenasti kiiresti terveks teha, kui see kõrtsist suure hooga tulles maha sõita, aga kaevuga on keerulisemad lood.

Naiste kisa ja hala oli alalõpmata, aga oli ka armastust.

Nende naisperel seetõttu kodus eriti igav ei hakanud.

Oli see kord, mis ta oli, aga see oli paigas.

Küllap siis olid taatidel ka vastavalt kõvad eided.

Nüüd tahavad mõned naised rääkida selliseid muinaslugusid, et vanasti olid mehed palju kõvemad kui praegu.

Ma ei tea, kelle soov seda uskuda on, aga vaimu seaduse järgi saab see paika pidada ainult ühel viisil.

Nimelt loob vaimu seadused naispere ja vaim paneb need enda jaoks kehtima, kui need talle sobivad.

On olemas selles muinasloos kosmiline valitsejanna, vägevus ise, kes valitseb koos vaimse mehe kui valitsejaga oma majapidamist sedasi, nagu seda valitseda on valitsejal vaja.

Mesitarus valitseb mesilastel Suur Vaim ja kõik ülejäänud on töömesilased eesotsas valitsejannaga.

Valitsejanna valiku ja seaduse järgi toimib absoluutselt kõik.

Ta valib oma majapidamisse mehe ja vajaduse korral ka naised, kes saavad talle majapidamises abiks olla.

Üheski majapidamises ei kehti kõigi erinevate naiste reeglid, vaid ainult valitsejanna loodud reeglid.

Sedasi toimib kogu kõiksuses absoluutselt kõik. Iseasi on see, kas seda tahetakse näha ja tunnistada.

Seega olid ilmselt hoopis väga kõvad naised sel ajal need, kes loodusseadusi tundsid ja nende järgi toimetada oskasid.

Pärast Põhjasõda oli erinevaid peremudeleid, aga need, mis ellu jäid ja kasvasid, olid kõik vaimuseaduse järgi loodud.

Nende järglaste sekka saab lugeda kogu Vargamäe kui Eesti.

Ainult sellisel juhul sai olla ka mees piisavalt kõva, sest kodused pidasid teda kogu pere kuningaks.

Peremees kui valitseja juhib pere ettevõtmisi sedasi, kuidas tema valitsejanna seda suunab ja millised vahendid selleks eraldab.

Suur osa selliseid naisi ka tänapäeval kujutab ette, et mees peab naisele käe ulatama selleks, et naine saaks ta välja valida, aga loodusseadus seda ei tunnista.

Kogu kõiksuse looja ei hakka emapoolsel pinnal ennast kunagi sedasi looma, et tema ümber oleks käte meri.

Mateeria kui aines valib küll välja vaimu, aga vaim ei ulata talle kuidagi kätt, vaid jääb mateeriast ümbritsetuna oma enese kuumusesse.

Tasakaal on siin alati kõiges ja selles ei ole ei matriarhaati ega patriarhaati, sest pere luuakse koos sedasi, kuidas see ühele suurperele kõige parem ja tervislikum siin kõiksuses olla saab.

Kui aga sellist endisaegset suurperet Eestis ei ole, kus meestel kasvaksid südamest välja terved ja tugevad käsivarred, mis labida- või hangusirelit painutada suudaksid, siis tuleb saada hakkama ka praeguse aja näitsikutega.

Kuskil korteris oma pinda omava kontoripreiliga, kes ootab, et talle ulataks kusagilt Rolexiga karvane käsi mõni mehe moodi hakatis ja hakkaks kingitusi tegema.

Et saaks selle siis kiiresti välja valida enne, kui hapuks läheb.

Selleks tehakse kõikvõimalikud spagaadid ära, et endale kuidagigi tähelepanu saada.

Et oleks võimalik sellest käte merest siis midagi ka välja valida.

Senikaua kui neid käsi oodatakse ja sobivat tüüpi meest enda poole meelitatakse, ehk loodusseadusele vastupidises suunas toimitakse ja seejuures veel printsessi mängitakse, tuleb leppida ka vastava seltskonnaga, mis sealt internetist, jututubadest või mujalt leidub.

Kui Vargamäel selline nõder mateeria loob sellised reeglid, mida meespool saab parema puudusel enda jaoks lihtsamal viisil kehtima panna, siis oleneb ainult selle mehe vaimsest võimekusest, kas ta läheb kaasa sellele kahtlasele liimile lolli mängima.

Ta kasutab selle naise lihtsalt naise enda egoistlike tahtmiste ja seejärel naise enda seaduste järgi iseenda egoistlike vajaduste rahuldamiseks ära.

Kui ära tüütab, siis vahetab välja nagu piisavalt vatti näinud villased sokid – sellised paigatud ja utakaid täis, mida enam ükski endast lugupidav mees kasutada ei taha – ning saab endale reipa mõnuga ja kiuste võtta harimatute naiste pandud tiitli „egoist” või „nartsissist”.

Sealt leidub enamuses neid, kes naiste seadustest ei arva ega tea midagi, sest neil on oma pinnad, omad asjad ajada, omad süsteemid ja pangaarved siin- ja sealpool ego.

Kui neile sedasi välja ennast pakutakse, siis seda võimalust kasutatakse, sest selline on nende naiste rumal seadus iseenda kohtlemiseks.

Emandaks Isandale ei saa nad kunagi ja siis ei saa ka kuningaks see mees kunagi saada, kui teda ei vali välja valitsejanna.

Osteopaatia mõtestas Andrew Taylor Still loodusseaduste põhjal. Ta käis seda natuuri õppimas Põhja-Ameerika indiaanlaste juures, täpsemalt Shawnee Kansase reservaadis.

Ta õppis ära nende keele ja elas oma elu sarnase looduskeskse uskumussüsteemi järgi.

Sellest sai alus, mille külge sai loodusseaduslikult ühendada kogu oma vaimse teadmise.

Indiaanlastel on veel säilinud natuuri järgiv kultuur ja mida rohkem metsa sisse minna, seda selgemalt joonistuvad välja ellujäämise reeglid, mille loob naispool ja paneb kehtima meespool.

Naispool ei kutsu endale kunagi kedagi lähedale ega püüa olla tähele pandud, vaid seda teeb metsas ainult meespool, sest naispool liigub selle mehe poole, kes on tähelepanuväärne.

Meespool on tähelepanuväärne iseenda jaoks, sest tal on vaja järeltulevat põlve, et tema vaim saaks kasvada.

Isane pool metsas ei kakle teiste isastega kunagi ühegi emase tähelepanu saamiseks.

Pigem tehakse seda lihtsalt iseenda tõestamiseks sportlikust huvist.

Ei tulda selle pealegi, et hakata kellelegi teisele midagi tõestama.

Ükski mees ei pea ennast kuidagi ühegi naise jaoks tõestama, vaid ainult parema positsiooni saamiseks teiste meeste ees nad seda teevad.

Naised saavad nad siis võib-olla ka kuidagi paremini leida.

Mehed neid kriteeriume ei tunne, mille alusel neid valitakse.

Võib küll välja kakelda endale mingi positsiooni, aga just sellist naist ei pruugi seetõttu saada, et selle välja kakles.

Ja kui leidub selline emane, kes arvab, et on selle isase välja valinud, käib tema ümber, pakub ennast mehele välja, lehvitab oma feromoonidega, kuidas oskab, ja teeb ennast selgeks, aga ei saa selle isase poolt kinnitatud, siis pulmapeoks ka ei lähe.

See metsarahvas niisama naljaviluks suksutama ei hakka.

Osteopaatiliselt on inimkehas kogu energeetika täpselt samamoodi ja allub sellele samale kosmilisele korrale.

Kui inimese uskumuste süsteem toetab vaimset keha, siis hakkab kehtima tervenemine.

Kui ei toeta ja selle taga on hoopis egoistlikud soovid või tahtmised, mis südames pole tasakaalustatud, siis see ei kehti.

Võivad tekkida energiakaod, haigused, kõikvõimalikud stressid ja pinged, mille sisse saab inimene endale uuesti luua kõiki häid haigusi niikaua, kui jaksab.

Osteopaatia Akadeemias saab härra Indrek koos kaaslaste ja härra Andrew Taylor Stilli vaimuga mõtestada ümber uskumusi ja sellega leida uusi ravisuundi.

Diagnoos loob ennast, sest uskumuste süsteem hakkab seda diagnoosi kohe vastavasse vormi kujundama loodusseaduse alusel, aga diagnostika võimaldab leida üles need kohad, mis võimaldavad diagnoosi ära hoida.

Ka Eestil pole vaja ühtegi diagnoosi, aga diagnostikat saame teha ning saame kujundada endale sobivamaks uskumuste süsteemid, mis meie vaimu paremini toetavad ja suureks ning targaks kasvada lubavad.

Ikka selleks, et armastus leiaks meis rohkem väärtust.

Indreku 3. järjelugu: Armastusväärsus

Armastusväärsus

Osteopaatia Akadeemias kujunevad olukorrad vastavalt sagedusele nagu
kõikjal.
Sigin-sagin ja vaikuserahu vahelduvad nagu ka Mauruse koolis, kus
korraga on palju kära ja müra ning ringi jooksmist ning hetk hiljem
paneb keegi pauguga ukse plärts kinni.
Kogu koolimajas on seejärel vaikus, kostub veel kalssiruumidest kolinat
ja vaikselt hääbuvat suminat, mis saab olla vaid peale vahetundi koolis.
See, mida Fred Jüssi kooli vaikuseks pidada võinuks.
Keegi hilinenu veel kuskilt jookseb, tuleb uksest ja sahmib oma
asjadega, põrandale kukkuvad susside heli kajab üle koridori ja juba
astub ta klassi ja täiesti ilma vabandamata ütleb, tere kallikesed – ka
mina jõudsin tulla, et teile täna jälle toredasti meeldida.
Kõik tervitavad ja koolipäev saab alata.
Enda kuulamise võimalust lubav loomulik foon, mis annab arusaamise
sellest, mis sageduslikus väljas sel hetkel ollakse on null sagedus.

Mauruse koolis seda vahel segas matemaatikaõpetaja Molotovi reljeefsed
väljendused sellest, kes parasjagu matemaatikas on idioot, aga tahtvat
tema sõbrad olla või armastusest terve nahaga ilma matemaatikata
pääseda.

Temale siis kõlbasid kõik väljendid, mis seda parimalt tema meelest
peegeldasid ja tegi seda kõva häälega sestikuleerides.
See kalkun, direktriss pidas teda ilusaks meheks ja kujutage endale
ette, nüüd peab tema ennast seepeale peeglist vaatama ja enda eest
hoolitsema nagu sunnitööline, kel kael kammitsas.
Mõistate: mees ja ilus.
Kuna matemaatika õpetaja Molotovi jaoks peeglist tõde ei paista siis on
võimalik, et kas peeglist näeb üldiselt valet või seda õudust, mida ta
lihtlabaseks kartulivagude vahel olevas pimeduses valehammastelt
peegelduvaks kuu valguseks peab.
Olgu kuidas on aga selle kalkuni tõde muutus hoopis huvitaval kombel
linalaka tõeks ka ilma peeglita.
Lõppes sellega, et matemaatikast polnud mitte vähimatki kasu armastuse
vastu võitluses sest Molotov oskas oma räuskava ropendamise ja tahumata
väliskoore taha peita palju ka armastust väärivaid sõnu, mida ainult
linalakk kuulda oskas ja võibolla just selle pärast ta üks silm lahti
tema läheduses kenasti minestama kukkus.

Siin koolis, kus on kokku tulnud armastuse fännid, saame me vaadelda
armastust läbi loodusseaduslikkuse aga loodusseadus ei ole sugugi üksnes
ratsionaalne, nagu loodusteadlased seda kipuvad seletama.
Naispooles ratsionaalne kujundab emotsionaalset poolt ja meespooles
emotsonaalne pool kujundab ratsionaalset arusaamist armastusest.

Me inimesena olema sedasi ehitatud ja sel viisil ehitatuna ei ole
tegemist mitte kunagi inimese, kui mõlema soo esindajaga.
Naises on meest ja mehes on naist vastavalt tema vaimule aga oma
füüsilises pooles on mehes 100% mateeriat, mis on 100% kokku pandud
Suure vaimu, kui kõiksuse loodusseadusliku korra alusel.

Sedasi on ka naised, naised on samuti 100% füüsiliselt naised ja nad on
kokku pandud 100% loodusseaduslikul alusel vaimu kinnitusega.
Mehe aju ehitus lubab vastu võtta emotsioone ja muuta neis
ratsionaalselt ajukeemiat sedasi, et nad tunnevad ennast armununa.
Naised aga näevad ratsionaalsuses midagi sellist, mis võimaldab neil
tunda emotsiooni, mis avab neis armumise tunde.

Mehed käituvad rohkem ratsionaalselt aga naistel tuleb olla seepeale
emotsionaalsemad, et saaks sündida armastus.
Kui juhtus sedasi, et molotovide ratsionaalsus vihastab tema linalakka
siis ka see oli piisav emotsioon, et sellisesse karusesse mehesse
armuda.

See on selline puudutus naises ja kui naine seepeale suurest õnnest
kokku kukub siis on see emotsioonist, mis paneb molotovid armuma.
Ühelgi sedasi väljendatuna “ilusal mehel”, ei tasu kunagi seepärast
emotsionaalsel pinnal otsuseid teha sest naised on nendes asjades
tuhandeid või sadu tuhandeid aastaid ees meestest, kordi paremad, kui
mehed.

Kogu kõiksuse loome kujuneb emotsiooni najal armastusest ratsionaalsuse
vastu – naispoole loomingus.
Suur Jumala vaim on küll oma aluselt ratsionaalne, mis aga samas loob
emotsioone läbi naispoole, kui mateeria enda.
Dünaamika paneb käima staatika.
Ratsionaalsete otsuste puhul aga tasub naistel oma emotsioonidega
hakkama saada ja meest usaldada siis pääseb ka armastus toimetama temas
endas emotsiooni näol.

Kui nüüd küsite, et kas on võimalik armastada ja vihata korraga kedagi
või midagi?
Palun väga – ka see on loodusseaduslik ja sellega vägagi võimalik ja
just sedasi see ongi ainumalt võimalik.
Vihata ratsionaalseid otsuseid on ka väga tervistav sest nad loovad
mingit laadi emotsiooni, mida lõppkokkuvõttes endas armastama saab
hakata sest see juhendab vihkamisele vastupidises suunas liikuma.

Kui inimese armastus selles inimeses tahab midagi armastada siis ka
sellel peab olema sobiv tasakaalupunkt ja seal on ratsionaalsus ja
emotsionaalsus omavahel tasakaalus.
Oli huvitav märgata, kuidas kalkunist sai linalakk ja karmist kõvatajast
sai mees, kes jättis päeva pealt kõige ja valis järgneda emotsionaalsele
linalakale. Mees, kes täiesti ebaratsionaalselt armus.
Nagu matemaatikule kohane, kaotas ta oma usu matemaatika päästvasse
võimu ja armus lihtlabaselt ära.
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole
seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei
lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas” ja ongi kõik.

Mida kõike selles Suures vaimus ei ole, selles on kõike ja seepärast ta
ongi kõik.
Kõiksusest leidub kõike, nagu näiteks neid vaimusid, mis meid kõnetavad.

Mauruse kooli vaim eestlaste vaimus ja siin Osteopaatia Akadeemias on ka
Osteopaatia rajaja Andrew Taylor Stilli vaim nende eestlaste vaimus, kes
siin osteopaatiat arendavad.
Nendes kõigis peab olema oma ratsionaalsus ja emotsionaalsus
armastusväärsel moel tasakaalus, et see saaks midagi vaimset luua.
Muidu nad ei oleks need vaimud, mis midagi luua saavad.

Meil eestlastel on ka rahvuslikke vaimusid nagu Laulupeovaim,
Ülemistevanavaim ja kasvõi Tartuvaim.
Ma ei tea, mis vaim see viimasel ajal on Eesti juhte juhtimas aga küllap
ka seal saab midagi head sündida üksnes ja ainult siis, kui see on
neutraalis.
See neutraal on Toompeal vahel üsna defitsiidis ja tihti puudub sealt
üldse sest nad ei tee kunagi midagi selliselt tasakaalukat, et see
kõigile sobida saaks.

Igaühe kujutluses on need vaimud omal armsal viisil ja suhtlevad iga
inimese enda isiklikust hingevaimust lähtuvalt, tema endaga ainukt tema
enda hinges.
Teevad seda tema jaoks täpselt sedasi, kuidas Suur vaim oma
loodusseadustega selle on kõigi jaoks eraldi võimaldanud.
Suur Vaim loob loodusliku korra ja see kujundab kõik vaimud ja selle,
mille me vaimsuseks saame nimetada ja siis nimetame me ka vaimu
algallikaks, mis kogu kõiksuse mateeria oma seaduste järgi loob.
Teeb seda väga ratsionaalselt sest loob vastava sagedusliku välja
sellesse füüsikasse, kus on mateeria.

Mõni peab seda sõnaks, teine heliks, kolmas mõtteks sellest aga see suur
pauk kenasti kestab ja aina paugub juurde.
Paneb kõik, mis kasvab kasvama seestpoolt väljapoole ja see ongi vaimsus
sest mateeriale, kui Suurele emale ei meeldi hakata kasvama mitte
kusagilt ka kusagile sissepoole ei emotsionaalselt ega ratsionaalselt.

Ainult tema sees saab kasvada kõik väljapoole sedasi et ta ise saab
kasvada raskemaks, see on naises olev ratsionaalsus sest ta ei anna seda
emotsionaalselt kellelegi teisele. Ahnus ise.
Naised on selles suhtes absoluutne – egoistlikud iludused.
Egoistlik õigus on nende pärusmaa ja vaidluse alla ei kuulu.
Kui mateerial on juba selline reegel, et tema ei taha endasse kasvada –
vaid tahab väljapoole endast kasvatada eraldi olevat uut mateeriat.
Selliseks puhuks vaim paneb selle reegli kehtima ja sünnib selline
vaimsus, kui reeglistik ainult juhul, kui talle see ka endale igati
ratsionaalsetel kaalutlustel sobib.

Ja loomulikult vaatamata kõigele kasvab kõik väljapoole igast tema
punktist vaadates, kus iganes see punkt parasjagu asub.
Laps sünnib siia ilma ema seest sest ta tuleb sedasi seestpoolt
väljapoole.
Kui vaim seda reeglit oma armastuses ei pane kehtima mateeriasse seemne
näol siis kasvamist ei sünni.
Kui ema ei lase endas last kasvama panna siis last samuti ei sünni ja
see egoism on naiseks olemise õigus.
Seepärast on vaja loodusseaduslikku süsteemi, mis väljendub armastuses,
kus on kaks osapoolt – pluss ja miinus, mis kokku teevad nulli.
Null on neutraalsus ja see loob ka inimeses hingevaimu.
Miinus on emotsionaalne pool ja pluss on ratsionaalne ja vastavalt pluss
energeetika ka töötab emotsionaaluses.

Kui osteopaat läheneb inimese fasciatele, mõne emotsionaalse laenguga.
Olles ülevas rõõmus või tige millegi suhtes siis fascia inimeses ei võta
vastu seda signaali sest see ei ole neutraalsus.

Indrek pidi olema neutraalis, kui Tiina sülle võttis sest Tiina armastus
nõudis temalt seda emotsionaalselt.
See oli hetkeline imeline üleminek proua Vaarmanni keldrikorteris, kus
Tiina andis Indrekule midagi olulist emotsionaalsel tasandil, mis
Indreku ratsionaalsuse kujundas armastuseks ja Tiina sai tagasi usu
armastusse – sai sedasi terveks saada.

Stilli vaimsus räägib meile läbi tema õpetuste ja ta kirjeldab seda,
kuidas selle vaimuga inimeses saab suhelda, olles ennast neutraalsesse
vaimsesse olekusse viinud.
Meie esivanematel oli vaim kõigel ja kõigega sai suhelda aga selle vaimu
omadust ei osata enam enda jaoks mõtestada sest peetakse neid vaimusid
endast väljapool olevateks.
Kõigil loodusrahvastel, veel alles olevatel pärismaalastel ja
indiaanlastel on need vaimsused endas veel olemas ja ka Otseopaatia
rajaja Still sai oma suure ja olulise mõjutuse märgata ja mõista seda
vaimsust just Ameerika põlisrahvaste esindajatelt.
Aga sellest ma räägin hiljem täpsemalt.

Kui läheneda mistahes elulisele nähtusele neutraalsel pinnal siis see
saab vastata sama neutraalsusega ka meis.
Armastus võib puudutada mateeriat ka emotsionaalse päästiku kaudu.
See on siis, kui vaim käitub emotsionaalsel pinnal ja teeb midagi
ootamatut aga vajalikku, et saaks ratsionaalsed kaalutlused hakata
emotsioonidest armastust looma.

See on pilt Vargamäelt, kus isa Andres möödus Marist sel ajal, kui Mari
põrsaid talitas ja neile ämbrist rokka sõimesse valas, endal tagumik üle
aia uppis põssatas.
Korraga suur käsi laks vastu tagumikku ja see searoka ämber oli isal
kenasti nagu kroonunekrutil viltu peas.
Mari lehvis küll tulise vihaka nuttes sauna poole minema aga hakkas omas
peas miskipärast natukese aja pärast, kui oli rahunenud kalkuleerima.
Mida rohkem kalkuleeris, seda vähemaks kadus temas seda ehmatust, mis
enam ei olnudki viha ja tekkis hoopis armastus näkku ja naeratust
iseendale jagus ka seepärast rohkem.

Juba mõne aja pärast leidus olukordi, kus seisti üksteisel lähemal ja
vaadati teistmoodi silma.
Need olid ajad, kui oli vaja üle saada ema leinast ja lasta elul edasi
veereda.
Sedasi on kõigega aga neid olukordi ei saa me teadlikult luua, me saame
neid teadvustada – need sünnivad lihtsalt ise ja sedasi nagu see
armastus, see sama loodusseadus meis ise selle kujundab.
Vahel teeb ta seda väga üllatavate võtetega aga armastuses on neid kohti
olemas, mis kutsuvad teda puudutama vastavalt tema soovidele, mitte
sedasi, nagu me seda teadlikult vastu võtta sooviksime.

Alles hiljem hakkab kooruma sellest puudutusest midagi ja ka seda pole
kunagi võimalik meil ette näha ega prognoosida, ühtegi stsenaariumi
sellest kirjutada ega selle järgi võtmeid kellegi südamesse anda.
Ometi me teame, et see on olemas ja me nimetame seda armastuseks.