Armastusväärsus IV

Harjumuspäraselt võttes ja ladinakeelse loomulikkusega peenutsedes: Syringa vulgaris on viimasel ajal vägevalt helisemas igas ilusas scardias.

Kogu ilm on täis tema omapärast kutset ühele tõsisele Vargamäe pojale – meisterdada labidale sobiv vars või küsijale sobiv pulk, kuhu vaja, kui just piibumees ei ole.

Härra Mauruse majas räägiti palju saksa ja vene keelt, mõnikord ka poola keelt, aga ladina keelt tuli tudeerida tudengiks saamiseks, et tavalisele matsikeelsele nimetusele oleks ometi midagi veel tavalisemat vastu panna.

Eesti keel on ladina keele suhtes alati seespool ka siis, kui kogu Vatikan või Rooma riik seda enda jaoks olulisemaks teeb.

Sellisel juhul on meil ka kogu oma ilus ja õitsev sirel saanud nime labida detailist nimetusega vars.

Räägitakse, et need vägevad hiiud, kes Musta mere kaevasid, olid samuti siitpoolt pärit, sest Kalevite mere nad endale kaevasid.

Pärast seda käidi lauakoormaga mööda Kalevite merd ringi, nagu ise taheti, ja loobiti niisama suuri kive sinna-tänna selleks, et need sobivaid saari moodustaksid.

Aga ega seda lori olegi vaja tõsiselt võtta.

Räägitakse kõrtsis ju igasuguseid jutte, aga kui muinasjutud peavad paika, siis võib muinasjutte ka juurde vesta kõigi inglite ja haldjatega.

Mõned neist peavad paika ja mõnega pole midagi peale hakata, aga uskuda võib ikka, kui endale meeldib uskuda.

Tõsi ja tõde on kaks erinevat kvaliteeti, mis omavahel ei konkureeri.

Teise pere isa Pearu oskas hästi oma eite uskuma panna, et ta läheb kaevu peale häda tegema.

Talle meeldisid lihtsalt sellised naljalood ja ilmselt meeldis talle ka see, kui naispere teda põlvili keelitas seda mitte tegema, sest kust sa seda hullu tead.

Aiavärava saab kenasti kiiresti terveks teha, kui see kõrtsist suure hooga tulles maha sõita, aga kaevuga on keerulisemad lood.

Naiste kisa ja hala oli alalõpmata, aga oli ka armastust.

Nende naisperel seetõttu kodus eriti igav ei hakanud.

Oli see kord, mis ta oli, aga see oli paigas.

Küllap siis olid taatidel ka vastavalt kõvad eided.

Nüüd tahavad mõned naised rääkida selliseid muinaslugusid, et vanasti olid mehed palju kõvemad kui praegu.

Ma ei tea, kelle soov seda uskuda on, aga vaimu seaduse järgi saab see paika pidada ainult ühel viisil.

Nimelt loob vaimu seadused naispere ja vaim paneb need enda jaoks kehtima, kui need talle sobivad.

On olemas selles muinasloos kosmiline valitsejanna, vägevus ise, kes valitseb koos vaimse mehe kui valitsejaga oma majapidamist sedasi, nagu seda valitseda on valitsejal vaja.

Mesitarus valitseb mesilastel Suur Vaim ja kõik ülejäänud on töömesilased eesotsas valitsejannaga.

Valitsejanna valiku ja seaduse järgi toimib absoluutselt kõik.

Ta valib oma majapidamisse mehe ja vajaduse korral ka naised, kes saavad talle majapidamises abiks olla.

Üheski majapidamises ei kehti kõigi erinevate naiste reeglid, vaid ainult valitsejanna loodud reeglid.

Sedasi toimib kogu kõiksuses absoluutselt kõik. Iseasi on see, kas seda tahetakse näha ja tunnistada.

Seega olid ilmselt hoopis väga kõvad naised sel ajal need, kes loodusseadusi tundsid ja nende järgi toimetada oskasid.

Pärast Põhjasõda oli erinevaid peremudeleid, aga need, mis ellu jäid ja kasvasid, olid kõik vaimuseaduse järgi loodud.

Nende järglaste sekka saab lugeda kogu Vargamäe kui Eesti.

Ainult sellisel juhul sai olla ka mees piisavalt kõva, sest kodused pidasid teda kogu pere kuningaks.

Peremees kui valitseja juhib pere ettevõtmisi sedasi, kuidas tema valitsejanna seda suunab ja millised vahendid selleks eraldab.

Suur osa selliseid naisi ka tänapäeval kujutab ette, et mees peab naisele käe ulatama selleks, et naine saaks ta välja valida, aga loodusseadus seda ei tunnista.

Kogu kõiksuse looja ei hakka emapoolsel pinnal ennast kunagi sedasi looma, et tema ümber oleks käte meri.

Mateeria kui aines valib küll välja vaimu, aga vaim ei ulata talle kuidagi kätt, vaid jääb mateeriast ümbritsetuna oma enese kuumusesse.

Tasakaal on siin alati kõiges ja selles ei ole ei matriarhaati ega patriarhaati, sest pere luuakse koos sedasi, kuidas see ühele suurperele kõige parem ja tervislikum siin kõiksuses olla saab.

Kui aga sellist endisaegset suurperet Eestis ei ole, kus meestel kasvaksid südamest välja terved ja tugevad käsivarred, mis labida- või hangusirelit painutada suudaksid, siis tuleb saada hakkama ka praeguse aja näitsikutega.

Kuskil korteris oma pinda omava kontoripreiliga, kes ootab, et talle ulataks kusagilt Rolexiga karvane käsi mõni mehe moodi hakatis ja hakkaks kingitusi tegema.

Et saaks selle siis kiiresti välja valida enne, kui hapuks läheb.

Selleks tehakse kõikvõimalikud spagaadid ära, et endale kuidagigi tähelepanu saada.

Et oleks võimalik sellest käte merest siis midagi ka välja valida.

Senikaua kui neid käsi oodatakse ja sobivat tüüpi meest enda poole meelitatakse, ehk loodusseadusele vastupidises suunas toimitakse ja seejuures veel printsessi mängitakse, tuleb leppida ka vastava seltskonnaga, mis sealt internetist, jututubadest või mujalt leidub.

Kui Vargamäel selline nõder mateeria loob sellised reeglid, mida meespool saab parema puudusel enda jaoks lihtsamal viisil kehtima panna, siis oleneb ainult selle mehe vaimsest võimekusest, kas ta läheb kaasa sellele kahtlasele liimile lolli mängima.

Ta kasutab selle naise lihtsalt naise enda egoistlike tahtmiste ja seejärel naise enda seaduste järgi iseenda egoistlike vajaduste rahuldamiseks ära.

Kui ära tüütab, siis vahetab välja nagu piisavalt vatti näinud villased sokid – sellised paigatud ja utakaid täis, mida enam ükski endast lugupidav mees kasutada ei taha – ning saab endale reipa mõnuga ja kiuste võtta harimatute naiste pandud tiitli „egoist” või „nartsissist”.

Sealt leidub enamuses neid, kes naiste seadustest ei arva ega tea midagi, sest neil on oma pinnad, omad asjad ajada, omad süsteemid ja pangaarved siin- ja sealpool ego.

Kui neile sedasi välja ennast pakutakse, siis seda võimalust kasutatakse, sest selline on nende naiste rumal seadus iseenda kohtlemiseks.

Emandaks Isandale ei saa nad kunagi ja siis ei saa ka kuningaks see mees kunagi saada, kui teda ei vali välja valitsejanna.

Osteopaatia mõtestas Andrew Taylor Still loodusseaduste põhjal. Ta käis seda natuuri õppimas Põhja-Ameerika indiaanlaste juures, täpsemalt Shawnee Kansase reservaadis.

Ta õppis ära nende keele ja elas oma elu sarnase looduskeskse uskumussüsteemi järgi.

Sellest sai alus, mille külge sai loodusseaduslikult ühendada kogu oma vaimse teadmise.

Indiaanlastel on veel säilinud natuuri järgiv kultuur ja mida rohkem metsa sisse minna, seda selgemalt joonistuvad välja ellujäämise reeglid, mille loob naispool ja paneb kehtima meespool.

Naispool ei kutsu endale kunagi kedagi lähedale ega püüa olla tähele pandud, vaid seda teeb metsas ainult meespool, sest naispool liigub selle mehe poole, kes on tähelepanuväärne.

Meespool on tähelepanuväärne iseenda jaoks, sest tal on vaja järeltulevat põlve, et tema vaim saaks kasvada.

Isane pool metsas ei kakle teiste isastega kunagi ühegi emase tähelepanu saamiseks.

Pigem tehakse seda lihtsalt iseenda tõestamiseks sportlikust huvist.

Ei tulda selle pealegi, et hakata kellelegi teisele midagi tõestama.

Ükski mees ei pea ennast kuidagi ühegi naise jaoks tõestama, vaid ainult parema positsiooni saamiseks teiste meeste ees nad seda teevad.

Naised saavad nad siis võib-olla ka kuidagi paremini leida.

Mehed neid kriteeriume ei tunne, mille alusel neid valitakse.

Võib küll välja kakelda endale mingi positsiooni, aga just sellist naist ei pruugi seetõttu saada, et selle välja kakles.

Ja kui leidub selline emane, kes arvab, et on selle isase välja valinud, käib tema ümber, pakub ennast mehele välja, lehvitab oma feromoonidega, kuidas oskab, ja teeb ennast selgeks, aga ei saa selle isase poolt kinnitatud, siis pulmapeoks ka ei lähe.

See metsarahvas niisama naljaviluks suksutama ei hakka.

Osteopaatiliselt on inimkehas kogu energeetika täpselt samamoodi ja allub sellele samale kosmilisele korrale.

Kui inimese uskumuste süsteem toetab vaimset keha, siis hakkab kehtima tervenemine.

Kui ei toeta ja selle taga on hoopis egoistlikud soovid või tahtmised, mis südames pole tasakaalustatud, siis see ei kehti.

Võivad tekkida energiakaod, haigused, kõikvõimalikud stressid ja pinged, mille sisse saab inimene endale uuesti luua kõiki häid haigusi niikaua, kui jaksab.

Osteopaatia Akadeemias saab härra Indrek koos kaaslaste ja härra Andrew Taylor Stilli vaimuga mõtestada ümber uskumusi ja sellega leida uusi ravisuundi.

Diagnoos loob ennast, sest uskumuste süsteem hakkab seda diagnoosi kohe vastavasse vormi kujundama loodusseaduse alusel, aga diagnostika võimaldab leida üles need kohad, mis võimaldavad diagnoosi ära hoida.

Ka Eestil pole vaja ühtegi diagnoosi, aga diagnostikat saame teha ning saame kujundada endale sobivamaks uskumuste süsteemid, mis meie vaimu paremini toetavad ja suureks ning targaks kasvada lubavad.

Ikka selleks, et armastus leiaks meis rohkem väärtust.

Armastusväärsus

Osteopaatia Akadeemias kujunevad olukorrad vastavalt sagedusele nagu
kõikjal.
Sigin-sagin ja vaikuserahu vahelduvad nagu ka Mauruse koolis, kus
korraga on palju kära ja müra ning ringi jooksmist ning hetk hiljem
paneb keegi pauguga ukse plärts kinni.
Kogu koolimajas on seejärel vaikus, kostub veel kalssiruumidest kolinat
ja vaikselt hääbuvat suminat, mis saab olla vaid peale vahetundi koolis.
See, mida Fred Jüssi kooli vaikuseks pidada võinuks.
Keegi hilinenu veel kuskilt jookseb, tuleb uksest ja sahmib oma
asjadega, põrandale kukkuvad susside heli kajab üle koridori ja juba
astub ta klassi ja täiesti ilma vabandamata ütleb, tere kallikesed – ka
mina jõudsin tulla, et teile täna jälle toredasti meeldida.
Kõik tervitavad ja koolipäev saab alata.
Enda kuulamise võimalust lubav loomulik foon, mis annab arusaamise
sellest, mis sageduslikus väljas sel hetkel ollakse on null sagedus.

Mauruse koolis seda vahel segas matemaatikaõpetaja Molotovi reljeefsed
väljendused sellest, kes parasjagu matemaatikas on idioot, aga tahtvat
tema sõbrad olla või armastusest terve nahaga ilma matemaatikata
pääseda.

Temale siis kõlbasid kõik väljendid, mis seda parimalt tema meelest
peegeldasid ja tegi seda kõva häälega sestikuleerides.
See kalkun, direktriss pidas teda ilusaks meheks ja kujutage endale
ette, nüüd peab tema ennast seepeale peeglist vaatama ja enda eest
hoolitsema nagu sunnitööline, kel kael kammitsas.
Mõistate: mees ja ilus.
Kuna matemaatika õpetaja Molotovi jaoks peeglist tõde ei paista siis on
võimalik, et kas peeglist näeb üldiselt valet või seda õudust, mida ta
lihtlabaseks kartulivagude vahel olevas pimeduses valehammastelt
peegelduvaks kuu valguseks peab.
Olgu kuidas on aga selle kalkuni tõde muutus hoopis huvitaval kombel
linalaka tõeks ka ilma peeglita.
Lõppes sellega, et matemaatikast polnud mitte vähimatki kasu armastuse
vastu võitluses sest Molotov oskas oma räuskava ropendamise ja tahumata
väliskoore taha peita palju ka armastust väärivaid sõnu, mida ainult
linalakk kuulda oskas ja võibolla just selle pärast ta üks silm lahti
tema läheduses kenasti minestama kukkus.

Siin koolis, kus on kokku tulnud armastuse fännid, saame me vaadelda
armastust läbi loodusseaduslikkuse aga loodusseadus ei ole sugugi üksnes
ratsionaalne, nagu loodusteadlased seda kipuvad seletama.
Naispooles ratsionaalne kujundab emotsionaalset poolt ja meespooles
emotsonaalne pool kujundab ratsionaalset arusaamist armastusest.

Me inimesena olema sedasi ehitatud ja sel viisil ehitatuna ei ole
tegemist mitte kunagi inimese, kui mõlema soo esindajaga.
Naises on meest ja mehes on naist vastavalt tema vaimule aga oma
füüsilises pooles on mehes 100% mateeriat, mis on 100% kokku pandud
Suure vaimu, kui kõiksuse loodusseadusliku korra alusel.

Sedasi on ka naised, naised on samuti 100% füüsiliselt naised ja nad on
kokku pandud 100% loodusseaduslikul alusel vaimu kinnitusega.
Mehe aju ehitus lubab vastu võtta emotsioone ja muuta neis
ratsionaalselt ajukeemiat sedasi, et nad tunnevad ennast armununa.
Naised aga näevad ratsionaalsuses midagi sellist, mis võimaldab neil
tunda emotsiooni, mis avab neis armumise tunde.

Mehed käituvad rohkem ratsionaalselt aga naistel tuleb olla seepeale
emotsionaalsemad, et saaks sündida armastus.
Kui juhtus sedasi, et molotovide ratsionaalsus vihastab tema linalakka
siis ka see oli piisav emotsioon, et sellisesse karusesse mehesse
armuda.

See on selline puudutus naises ja kui naine seepeale suurest õnnest
kokku kukub siis on see emotsioonist, mis paneb molotovid armuma.
Ühelgi sedasi väljendatuna “ilusal mehel”, ei tasu kunagi seepärast
emotsionaalsel pinnal otsuseid teha sest naised on nendes asjades
tuhandeid või sadu tuhandeid aastaid ees meestest, kordi paremad, kui
mehed.

Kogu kõiksuse loome kujuneb emotsiooni najal armastusest ratsionaalsuse
vastu – naispoole loomingus.
Suur Jumala vaim on küll oma aluselt ratsionaalne, mis aga samas loob
emotsioone läbi naispoole, kui mateeria enda.
Dünaamika paneb käima staatika.
Ratsionaalsete otsuste puhul aga tasub naistel oma emotsioonidega
hakkama saada ja meest usaldada siis pääseb ka armastus toimetama temas
endas emotsiooni näol.

Kui nüüd küsite, et kas on võimalik armastada ja vihata korraga kedagi
või midagi?
Palun väga – ka see on loodusseaduslik ja sellega vägagi võimalik ja
just sedasi see ongi ainumalt võimalik.
Vihata ratsionaalseid otsuseid on ka väga tervistav sest nad loovad
mingit laadi emotsiooni, mida lõppkokkuvõttes endas armastama saab
hakata sest see juhendab vihkamisele vastupidises suunas liikuma.

Kui inimese armastus selles inimeses tahab midagi armastada siis ka
sellel peab olema sobiv tasakaalupunkt ja seal on ratsionaalsus ja
emotsionaalsus omavahel tasakaalus.
Oli huvitav märgata, kuidas kalkunist sai linalakk ja karmist kõvatajast
sai mees, kes jättis päeva pealt kõige ja valis järgneda emotsionaalsele
linalakale. Mees, kes täiesti ebaratsionaalselt armus.
Nagu matemaatikule kohane, kaotas ta oma usu matemaatika päästvasse
võimu ja armus lihtlabaselt ära.
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole
seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei
lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas” ja ongi kõik.

Mida kõike selles Suures vaimus ei ole, selles on kõike ja seepärast ta
ongi kõik.
Kõiksusest leidub kõike, nagu näiteks neid vaimusid, mis meid kõnetavad.

Mauruse kooli vaim eestlaste vaimus ja siin Osteopaatia Akadeemias on ka
Osteopaatia rajaja Andrew Taylor Stilli vaim nende eestlaste vaimus, kes
siin osteopaatiat arendavad.
Nendes kõigis peab olema oma ratsionaalsus ja emotsionaalsus
armastusväärsel moel tasakaalus, et see saaks midagi vaimset luua.
Muidu nad ei oleks need vaimud, mis midagi luua saavad.

Meil eestlastel on ka rahvuslikke vaimusid nagu Laulupeovaim,
Ülemistevanavaim ja kasvõi Tartuvaim.
Ma ei tea, mis vaim see viimasel ajal on Eesti juhte juhtimas aga küllap
ka seal saab midagi head sündida üksnes ja ainult siis, kui see on
neutraalis.
See neutraal on Toompeal vahel üsna defitsiidis ja tihti puudub sealt
üldse sest nad ei tee kunagi midagi selliselt tasakaalukat, et see
kõigile sobida saaks.

Igaühe kujutluses on need vaimud omal armsal viisil ja suhtlevad iga
inimese enda isiklikust hingevaimust lähtuvalt, tema endaga ainukt tema
enda hinges.
Teevad seda tema jaoks täpselt sedasi, kuidas Suur vaim oma
loodusseadustega selle on kõigi jaoks eraldi võimaldanud.
Suur Vaim loob loodusliku korra ja see kujundab kõik vaimud ja selle,
mille me vaimsuseks saame nimetada ja siis nimetame me ka vaimu
algallikaks, mis kogu kõiksuse mateeria oma seaduste järgi loob.
Teeb seda väga ratsionaalselt sest loob vastava sagedusliku välja
sellesse füüsikasse, kus on mateeria.

Mõni peab seda sõnaks, teine heliks, kolmas mõtteks sellest aga see suur
pauk kenasti kestab ja aina paugub juurde.
Paneb kõik, mis kasvab kasvama seestpoolt väljapoole ja see ongi vaimsus
sest mateeriale, kui Suurele emale ei meeldi hakata kasvama mitte
kusagilt ka kusagile sissepoole ei emotsionaalselt ega ratsionaalselt.

Ainult tema sees saab kasvada kõik väljapoole sedasi et ta ise saab
kasvada raskemaks, see on naises olev ratsionaalsus sest ta ei anna seda
emotsionaalselt kellelegi teisele. Ahnus ise.
Naised on selles suhtes absoluutne – egoistlikud iludused.
Egoistlik õigus on nende pärusmaa ja vaidluse alla ei kuulu.
Kui mateerial on juba selline reegel, et tema ei taha endasse kasvada –
vaid tahab väljapoole endast kasvatada eraldi olevat uut mateeriat.
Selliseks puhuks vaim paneb selle reegli kehtima ja sünnib selline
vaimsus, kui reeglistik ainult juhul, kui talle see ka endale igati
ratsionaalsetel kaalutlustel sobib.

Ja loomulikult vaatamata kõigele kasvab kõik väljapoole igast tema
punktist vaadates, kus iganes see punkt parasjagu asub.
Laps sünnib siia ilma ema seest sest ta tuleb sedasi seestpoolt
väljapoole.
Kui vaim seda reeglit oma armastuses ei pane kehtima mateeriasse seemne
näol siis kasvamist ei sünni.
Kui ema ei lase endas last kasvama panna siis last samuti ei sünni ja
see egoism on naiseks olemise õigus.
Seepärast on vaja loodusseaduslikku süsteemi, mis väljendub armastuses,
kus on kaks osapoolt – pluss ja miinus, mis kokku teevad nulli.
Null on neutraalsus ja see loob ka inimeses hingevaimu.
Miinus on emotsionaalne pool ja pluss on ratsionaalne ja vastavalt pluss
energeetika ka töötab emotsionaaluses.

Kui osteopaat läheneb inimese fasciatele, mõne emotsionaalse laenguga.
Olles ülevas rõõmus või tige millegi suhtes siis fascia inimeses ei võta
vastu seda signaali sest see ei ole neutraalsus.

Indrek pidi olema neutraalis, kui Tiina sülle võttis sest Tiina armastus
nõudis temalt seda emotsionaalselt.
See oli hetkeline imeline üleminek proua Vaarmanni keldrikorteris, kus
Tiina andis Indrekule midagi olulist emotsionaalsel tasandil, mis
Indreku ratsionaalsuse kujundas armastuseks ja Tiina sai tagasi usu
armastusse – sai sedasi terveks saada.

Stilli vaimsus räägib meile läbi tema õpetuste ja ta kirjeldab seda,
kuidas selle vaimuga inimeses saab suhelda, olles ennast neutraalsesse
vaimsesse olekusse viinud.
Meie esivanematel oli vaim kõigel ja kõigega sai suhelda aga selle vaimu
omadust ei osata enam enda jaoks mõtestada sest peetakse neid vaimusid
endast väljapool olevateks.
Kõigil loodusrahvastel, veel alles olevatel pärismaalastel ja
indiaanlastel on need vaimsused endas veel olemas ja ka Otseopaatia
rajaja Still sai oma suure ja olulise mõjutuse märgata ja mõista seda
vaimsust just Ameerika põlisrahvaste esindajatelt.
Aga sellest ma räägin hiljem täpsemalt.

Kui läheneda mistahes elulisele nähtusele neutraalsel pinnal siis see
saab vastata sama neutraalsusega ka meis.
Armastus võib puudutada mateeriat ka emotsionaalse päästiku kaudu.
See on siis, kui vaim käitub emotsionaalsel pinnal ja teeb midagi
ootamatut aga vajalikku, et saaks ratsionaalsed kaalutlused hakata
emotsioonidest armastust looma.

See on pilt Vargamäelt, kus isa Andres möödus Marist sel ajal, kui Mari
põrsaid talitas ja neile ämbrist rokka sõimesse valas, endal tagumik üle
aia uppis põssatas.
Korraga suur käsi laks vastu tagumikku ja see searoka ämber oli isal
kenasti nagu kroonunekrutil viltu peas.
Mari lehvis küll tulise vihaka nuttes sauna poole minema aga hakkas omas
peas miskipärast natukese aja pärast, kui oli rahunenud kalkuleerima.
Mida rohkem kalkuleeris, seda vähemaks kadus temas seda ehmatust, mis
enam ei olnudki viha ja tekkis hoopis armastus näkku ja naeratust
iseendale jagus ka seepärast rohkem.

Juba mõne aja pärast leidus olukordi, kus seisti üksteisel lähemal ja
vaadati teistmoodi silma.
Need olid ajad, kui oli vaja üle saada ema leinast ja lasta elul edasi
veereda.
Sedasi on kõigega aga neid olukordi ei saa me teadlikult luua, me saame
neid teadvustada – need sünnivad lihtsalt ise ja sedasi nagu see
armastus, see sama loodusseadus meis ise selle kujundab.
Vahel teeb ta seda väga üllatavate võtetega aga armastuses on neid kohti
olemas, mis kutsuvad teda puudutama vastavalt tema soovidele, mitte
sedasi, nagu me seda teadlikult vastu võtta sooviksime.

Alles hiljem hakkab kooruma sellest puudutusest midagi ja ka seda pole
kunagi võimalik meil ette näha ega prognoosida, ühtegi stsenaariumi
sellest kirjutada ega selle järgi võtmeid kellegi südamesse anda.
Ometi me teame, et see on olemas ja me nimetame seda armastuseks.

Hiljuti kohtusin patsiendiga, kes pani mind seda teemat uue nurga alt vaatama. Ta oli teadlikult otsustanud paigaldada alalõua hammastele klambrid – mitte ainult esteetilise tulemuse nimel, vaid selleks, et ümber struktureerida oma keha ja vabastada aastate jooksul kuhjunud pingeid.

See kõlab esmapilgul ebatavaliselt. Hammaste asendi korrigeerimine on ju tavaliselt seotud ilu ja hambumuse funktsiooni parandamisega. Aga mis siis, kui muutus hammaste reas mõjutab ka meie kogu kehahoidu, lihastasakaalu ja isegi närvisüsteemi tööd?

Kuidas hambad ja keha omavahel seotud on?

Inimkeha on terviklik süsteem. Lõualuu asend mõjutab otseselt kolju tasakaalu, kaela ja turja lihaste pinget, pea asendit ning sealt edasi kogu lülisammast ja vaagnat. Kui alalõua asend muutub, kohandub sellele vastavalt kogu ülejäänud keha.

Preketite abil on võimalik aeglaselt ja kontrollitult mõjutada:

  • lõualiigeste ja mälumislihaste koormust
  • kaela ja turja lihaste pinget
  • pea asendit ja kehahoiakut
  • hingamist ja keele asendit suus
  • nägemist ja kuulmist, sest hambumuse muutus mõjutab kraniaalnärvide vaba liikumist ja funktsiooni

Teadlik sekkumine – mitte ainult hambaarsti projekt

Minu patsiendi lugu oli eriline, sest ta ei läinud klambrite paigaldamisele “ilupõhjusel”, vaid kui teadlikule kehateraapiale. Koostöös hambaarstiga jälgiti mitte ainult hammaste liikumist, vaid ka kogu keha reaktsiooni – kuidas muutuvad õlad, selg, vaagen ja isegi samm.

Ta kirjeldas, et iga kord, kui hambad nihkusid uude asendisse, tundis ta teatud kohtades kehas “vabanemist” – justkui oleks keegi lahti lasknud vanast pingest.

Kas see võiks olla uus suund?

Ortodontiline ravi on tavaliselt spetsialistide tiheda koostöö teema – hambaarstid, ortodondid, füsioterapeudid ja osteopaadid saavad koos jälgida, kuidas hambumuse muutus mõjutab ülejäänud keha. Teadlik ja terviklik lähenemine võib muuta preketid millekski enamaks kui vaid sirgete hammaste tööriist.

Mõttekoht lugejale

Kui palju me tegelikult teadvustame oma lõualuu ja hammaste mõju kehale?

Kas sinu kaela-, selja-, nägemis- või kuulmisprobleemid võivad olla seotud hambumuse ja lõualiigeste asendiga?

Võib-olla on aeg vaadata oma naeratust mitte ainult peeglist, vaid ka kogu keha tasakaalu peeglist.

On inimesi, kes ütlevad, et haigused on lihtsalt bioloogia – juhuslikud rikked kehas.
Aga kui vaadata sügavamale, võib märgata, et iga haiguse lugu algab millestki muust kui rakutalituse häirest.
See algab hetkest, kui tõde on kaetud vale või varjamise kihiga.

Vale võib olla nähtav – nagu otsene pettus, reetmine või kellegi eksitamine.
Aga vale võib olla ka vaikne – see, kui inimene ei ütle välja oma tundeid, kui ta surub alla oma vajadused, kui ta hakkab elama kellegi teise ootuste järgi.
Sellest vaiksest valest saab nagu peen mürgitilk, mis tilgub päev päeva järel hinge ja keha vooludesse.

Meie kehad on targad. Nad teavad, kui midagi ei klapi.
Kui hing on sunnitud elama vastu iseennast, hakkab keha signaale saatma:
algul rahutus, siis pinge, siis valu.
Kui neid signaale ei kuulata, tuleb haigus – mitte karistusena, vaid kui kood, mille kaudu tõde püüab uuesti pinnale tõusta.

Vale hoiab kehas pinget. Tõde vabastab.
Mida ausamalt me endale ja teistele otsa vaatame, seda vabamalt saavad liikuda veri, hingamine, energia.
Tõde ei ole alati mugav, aga ta on tervendav.
Isegi kui see raputab meie elu aluseid, annab ta kehale tagasi selle, mis tal on vaja – kooskõla.

Võib-olla ongi kõige sügavam teraapia see, kui me leiame üles oma esimese vale ja laseme tal lahti.
Sest just siis hakkab keha meenutama, milline on elu ilma varjuta.
Elu, kus tervis ei ole võitlus, vaid loomulik seisund.

Ausus ei ole alati kerge.
Ta võib tulla läbi hirmu, piinlikkuse või isegi kaotuse.
Mõnikord tähendab aus olemine seda, et peame loobuma mõnest mugavast illusioonist, lõpetama suhte või tunnistama endale, et meie senine tee ei teeni meid enam.
See võib hetkeks teha haiget.
Aga see on valu, mis puhastab – mitte see, mis jääb kehasse elama.

Ausus ei tähenda kõike korraga välja valada või teisi oma tõega haavata.
See tähendab selgust iseendas ja soovi elada kooskõlas sellega, mida tunned ja tead.
Kui oleme ausad, võib elu korraks muutuda keerulisemaks, aga samal ajal muutub hingamine sügavamaks ja samm kindlamaks.

Ja kui ausus saab harjumuseks, märkame, et keha hakkab kergemini taastuma, meel on rahulikum ja haigustel on vähem põhjust meie sisse tulla.
Tervendav tee ei pruugi olla sirge ega sile – aga iga samm tõe poole on samm tervise poole.

  • Millal oled tundnud, et tõe väljaütlemine muutis midagi sinu tervises või enesetundes?
  • Kas oled kogenud, et vale või varjamine hoidis kehas pinget?
  • Mis aitaks sul praegu elus rohkem ausust luua – endaga ja teistega?

Keha kui oraakel: verepeegel, mis räägib hinge keeles

Me käime arstide juures, anname vereproove, täidame numbrite tabeleid – aga mis siis, kui veri räägib midagi rohkemat kui ainult füüsilise keha seisundit?

Mis siis, kui veri ei mõõda ainult elu, vaid ka elamata elu?

Kui hemoglobiin langeb, võib arst öelda: „Sul on kerge rauapuudus.“
Aga hing sosistab: „Sa oled kaua kandnud teisi, endale hapnikku andmata.“

Kui neerud hakkavad filtreerima vähem ja albumiin imbub uriini, võib spetsialist murelikult noogutada.
Aga sisemine hääl ütleb: „Sa oled hoidnud endas midagi, mida tuleks lõpuks vabaks lasta.“

Ja kui kolesterool tõuseb, võib keha küsida: „Kuhu oled peitnud oma loovuse, millel pole olnud väljapääsu?“

Keha ei protesti, ta palub. Armastuses.

Keha ei karju kunagi esimesena.
Ta sosistab.
Ta joonistab mustreid vereanalüüsile, hingele mõistetavas keeles.

Ta ei karista.
Ta ei anna hinnanguid.
Ta hoiab. Ja siis… kui sa liiga kaua oled end unustanud, hakkab ta rääkima.

Vereanalüüs kui hinge peegel

Mõned usuvad, et veri kannab meie eluenergiat.
Mina usun, et veri kuulab ja kogub kõike, mis meis toimub.
Tundeid, mida me ei julge välja öelda.
Soove, mida oleme edasi lükanud.
Hirme, mida püüame vältida.

See, et midagi on „natuke üle normi“, võib olla kutse – mitte hirm.

kiri sügavamale iseenda sisse.
Võimalus lugeda keha kui müstilist kirja, mis ei vaja arstikraadi, vaid kohalolu.

Kui sa istuksid oma vere kõrvale nagu sõbra kõrvale…

… ja küsiksid:

  • Millele sa osutad?
  • Millest sa mind kaitsed?
  • Millist loomingut ootad minult?

… siis võib juhtuda ime.
Su keha hakkab rääkima.
Ja sa kuuled.

Me ei pea ootama, et tervis kukuks kuristikku.
Me ei pea ootama diagnoosi, et uskuda, et midagi on valesti.
Me võime hakata kuulama juba täna.

Vereproov võib olla rohkem kui raport – see võib olla luule.

Keha ei taha meid parandada.

Ta tahab meid terveks luua.

Oled ilmselt juba märganud:  Kõikide asjade hinnad hiilivad üles. Tasapisi, vähehaaval – aga kindlalt. 

Toidukaubad. Kütus. Kommunaalteenused.

Ka lemmikspetsialistid tõstavad hindu. Ja siis hakkad sina – mitte ilma kahetsuseta – sama tegema. 

Mida ma arvan maailmast, kus kõik läheb kallimaks?

Ma arvan, et maailm kutsub meid üles väärtustama. Mitte ainult raha, vaid ka iseennast. Oskusi, aega, energiat. Tõelist kohalolu.Ma arvan, et see on äratuskell — mitte ainult hinnatõusuks, vaid hinnangu muutuseks. Kas kõik, mille eest me maksame, ka tegelikult teenib meie tervikut?Kas iga väljaminek on kulu… või investeering?

Kui kõik muutub kallimaks, muutub nähtavamaks ka väärtus.

Ja siin tulebki mängu terviku tervenemine.
Kui inimene leiab tee osteopaatia juurde, ei too ta oma valutavat selga ainult “remonti” – ta toob kogu oma elu. Oma mustrid, koormad, unistused. Me ei paranda ainult vaevust, vaid taastame väärtust. Elule endale.

Nii et kui ka osteopaadi visiit maksab nüüd rohkem, siis tea:
see ei ole ainult „teenus“. See on investeering inimesse – temas toimuvasse muutusse, kasvamisse, vabanemisse.

Hind on number. Väärtus on tunne. Kui me midagi ostame, maksame me harva ainult raha. Me maksame ka ajas, tähelepanus, usalduses. Me anname oma osa — ja ootame vastu midagi, mis oleks rohkem kui toode või teenus.Just seepärast tunneme vahel, et midagi oli “liiga kallis” isegi siis, kui see ei maksnud palju. Või et “see oli seda väärt”, kuigi hind oli kõrge.

Hind on loetav.
Väärtus on tajutav.

Mu maailm muutub siis, kui ma hakkan väärtustama ka neid asju, mida varem peitsin soodushindade taha.
Oma keha. Oma rahu. Oma sisetunnet. Oma andeid.

Varem valisin odavama massaaži.
Nüüd valin puudutuse, mis kuulab mind vaikuses ja keha sügavuses.
Varem otsisin kiiret lahendust.
Nüüd usaldan protsessi, millel pole hinnasilti, aga on suund.

Hindade tõusuga tuleb nähtavale ka uus sisemine kompass:
Kas see toidab mind?
Kas see loob elu juurde?
Kas ma olen valmis mitte ainult maksma, vaid ka vastu võtma?

Raha ei küsi, kas sa oled piisavalt hea. 

Kui tõstad oma teenuse hinda, ei küsi raha sinult: “Kas sa väärid seda?”
Seda küsib su sisemine laps.
Sinu ebakindlus. Sinu pikka aega peidus olnud hirm nähtavuse ja vastutuse ees.   Raha ise on neutraalne.
Ta lihtsalt voolab — neisse kohtadesse, kus on usk, väärtus, ja piiride selgus.

Kui sa oma hinda tõstad, ei muutu ainult number. 

See, kes sa olid, kui pakkusid end odavamalt, ei sobitu enam uue energiaga.
Sest hind ei ole ainult see, mida klient maksab —
hind on ka see, mille pealt sina elad.

Madala hinnaga elades…
… elad sa sageli mitte enda elu, vaid oma hirmude eelarvet.

Aga kui hind tuleb sügavalt sinu väärtusetundest, siis muutub raha liikumine ka vahetuseks, mille kaudu maailm saab sind päriselt toetada.

Raha on hingega, kui sa hingad iseendasse.
Kui lood, tervendad või õpetad hingega, on loomulik, et ka raha liigub elavana, mitte ainult Exceli lahtris.

Kui lubad endal võtta vastu — rõõmu, tänulikkust, küllust — siis ei ole raha enam vastane.
Ta on kaaslane. 

Ta on viis, kuidas maailm ütleb sulle:

“Me näeme sind.
Me vajame sind.
Me toetame sind.

Uue aja raha ei liigu hirmu järgi. Ta liigub resonantsi järgi.

Vanasti juhtis majandust hirm — kaotusest, nappusest, konkurentsist.
Raha hoiti kinni, jagati ettevaatlikult ja mõõdeti nagu ellujäämisvahendit.
Mida vähem oli, seda rohkem hoidsid.

Aga uus aeg toob teistsuguse majanduse.
Selle keskmes ei ole enam hirm, vaid ühendus.
Raha hakkab voolama sinna, kus on ausus, kohalolu, südamega tehtud töö.
Sinna, kus mitte ainult „ei müüda“, vaid luuakse väärtust.
Ja mitte ainult teistele – vaid ka endale.

Raha voolab sinna, kus energia on puhas ja liikumine aus.
– Kus ma teen seda, mis mind päriselt sütitab.
– Kus ma ei teeskle väiksust ega mängi suursugust.
– Kus ma olen valmis andma ja vastu võtma — mõlemat võrdselt.

Uue aja majandus on ringmajandus – ka energeetiliselt.

Kui sina usaldad ja annad täie kohaloluga,
siis saab keegi teine vastu võtta, terveneda, kasvada.
Ja see inimene annab edasi. Raha, tänulikkuse, loomingu, toetuse kujul.

See ei ole enam sirge joon, vaid ring.       Ja selles ringis…
…ei ole raha enam „eesmärk“, vaid tagasiside.
Peegeldus sellest, et sa liikusid õigesti. Elusalt. Tõeselt.

Raha uues ajas ei küsi: „Kui palju ma maksan?“

Ta küsib:

„Kui palju see loob?“
„Kelleks see mind aitab saada?“
„Kuhu see mind viib – minus eneses?“

Luba endal olla nähtav.

Kui sa oled aastaid loonud midagi südamest –  siis see ei ole lihtsalt töö. See on sinu hingelooming.

Aga nähtavus vajab julgust.
Isegi rohkem kui teadmisi või oskusi.
See vajab valmidust öelda:

“Ma loon midagi, millel on sügav väärtus. Ma kutsun sind sellest osa saama – mitte ainult õppima, vaid muutuma.”

Väärtus tõmbab õiged inimesed!

Odavus ei too kunagi neid, kes päriselt jäävad.
Sügavust ei otsita allahindluselt.

Ja see väärtus… ei mahu letihinda. See kannab elumuutust.
Sellepärast ongi hind õigustatud. Mitte ainult rahaliselt – vaid energeetiliselt.

Kui sa hindad oma tööd  avatud südamest, siis ei tee sa seda ahnusest.
Sa teed seda selleks, et säilitada tasakaal: anda ja vastu võtta.

Kui sa lased endal päriselt vastu võtta, saad rohkem luua. Rohkem anda. Rohkem inspireerida.