See on inimese enda ressursi äratamine erinevate tehnikatega ja palpatsiooni osavusega keha 5 eri tasandil. Nahk, vedelikud, sidekude, lihased ja luud.Eelkõige vajab meie keha maksimaalset balanss, mitte “joonlauaga sirgeks tõmbamist” Osteopaat õpib baasharidust saades seoseid mis mõjutavad rühti,hambumust jpm. 

Kiropraktika ja osteopaatia erinevused tulenevad vaevu lahknevusest filosoofias. Kiropraktika arstid pühenduvad lülisamba (selgroo) lülide korrigeerimisele, et vähendada valu ja pinget kogu kehas. Lülisammas koosneb lülidest, mis kaitsevad seljaaju ja sealt väljuvaid individuaalseid närviharusid. Need närvid väljuvad luude vahelt ja on oluliseks informatsiooni allikaks peaaju ja ülejäänud kehaosade vahel. Kuna selgroog liigub igapäevase tegevuse käigus, võivad selgroo lülid paigast nihkuda ja häirida närvide poolt saadetavaid „teateid”. See võib tekitada probleeme ja sageli ka valu kogu kehas.

Osteopaatia lähtub kehas viiel eritasandil kooskõla leidmisel ja keha toimimise harmoniseerimisel. 

Esiteks sellest, et korralikult toimiv verevarustus on keha terveks olemise alus. Seega võtavad osteopaadid patsiendi seisundi hindamisel verevarustust hoolikalt arvesse. Teine, millest osteopaadid lähtuvad on see, et kui teatud lihastes on üleliigne pinge või kui luud on väärasendis, võib see mõjutada mitmeid keha funktsioone. Osteopaadid keskenduvad põhiliselt endokriin süsteemile, siseorganite kinnitustele, sfinktritele, siseorganite motiilsusele ja mobiilsusele.

Kaasaegsed osteopaadid valdavad ka biodekodeerimist ehk mõistavad haiguste vaimseid põhjuseid.

Osteopaatide ülesandeks on tihtipeale vähendada valu ja ebamugavust. Töötades närvisüsteemi ja verevarustusega ning mõjutades sellega kogu keha tööd, on mõlemate meetodite puhul täheldatud paljude meditsiiniliste probleemide nagu näiteks astma, stress, seedehäired, perioodiline valu, migreen jne.leevendumist. Spetsiifiline ravi oleneb mõlemal juhul patsiendi unikaalsetest asjaoludest.