INDREKU JÄRJELUGU: Armastusväärsus VII

Toreda koolinädala järel, rõõmust väänelda saab värinates või mõnust võdistada ennast, nimetatuna austusväärses koolis saadud enesetundest endale meeldida. Endas olenevast tunde kujundist näed kujunevad erinevad tundmused.

Kõik muidugi vastavalt sellele, kuidas oskab inimene enda sees midagi tunnetada. Selleks, et juhe kokku saaks joosta, on vaja, et üldiselt kokku ei jookseks. Me saame lühisest aru üksnes siis kui lühisest väljas olles selle uuesti lühisega sisustame. :)

Olla tundmatu endale, on justkui au asi sest kõik me sünnime siia sedasi nagu parasjagu vaim meie hinge loob.

Hakkame ennast tundma õppima vaimu õpetuse kaudu.

Teisisõnu sedasi, kuidas Suurel Vaimul on seda hinge tarvis kogu olemasolevas loomingus luua.

Jah, me võime oletada, et lapsed valivad oma vanemad – seda uskumust kujundavad mõned religioossed liikumised. See on ilus mõte, mida uskuda aga me ei tea seda sest igal võimalikul asjal on oma põhjuslik tagajärg ning kui see põhjus on Vaimu tahe siis on sedasi või teistmoodi ka siis, kui on teistmoodi või vastupidi.

Põhjuse loob Vaim. Sellisel juhul sobib vanemate valijaks Vaimu tahe nendes lastes aga kui vaatame seda Suure Vaimu enda seisukohast siis Vaim kinnitab kõik Mateeria poolt loodud reeglid ainult sellisel kindlal juhul, kui see reegel talle endale kenasti sobib ja mateeria on selle enda jaoks valmis teinud. Puhub savisse hinge sisse ja näed ongi inimene.

Mateeria, kui ema saab luua kõike seda, mille Vaim käima paneb ja sedasi sünnib ka spirit, ehk hing sellesse, kuhu see sisse puhuti. Kui Vaim käima peale ei pane – see käima ka ei hakka – tahab mateeria seda või mitte.

Ei ole olemas füüsilisel tasandil mitte midagi, milles ei kehtiks Vaimu poolt kinnitatud seadused.

Üks neist olemasolekutest võib olla spirituaalsus, kus iseenesest on kõik elav ja samaaegselt on võimalik ennast Vaimse inimesena tunda. See tore asi saavutatakse endas läbi elava, st vaimse vastutuse.

Tihti aetakse need omavahel segi või oletatakse, et need on sama asi. Lihtsamalt öeldes on kõik loomad ja linnud ka spirituaalsed aga ei ole vaimsed, olgugi, et ka neis on vaim sees. Vastutusest on loomadel selline arusaam, millest meie ei tea midagi.

Olla saavad muidugi kõik asjad täpselt sedasi, kuidas keegi uskuda soovib aga kui sellele tekivad omamoodi tagajärjed, mida saab tagantjärgi vaadelda siis saab need ka ära tunda.

Et mõista seda, et lapsed valivad endale vanemad ja sellega oma teekonna siis selleks on vaja tunda endas tundmust, mille loob inimeses uskumus. Usujärgne tunne.

Tuli üks kena tütarlaps meile kooli tundi tutvuma ja esitas selle mõtte sedasi, et ta tunneb selle mõtte endas kuidagi sobivalt ära, mis on tema jaoks õige. Kuna temal on seda hea uskuda ja see tekitab emotsionaalselt sellise hea ja sobiva tunde siis saab ta seda enda jaoks õigeks pidada.

Mõned head inimesed nimetavad ka seda head tunnet südametundeks ja sedakaudu on kõik sellised tundmused, mis südame kaudu neile tulevad automaatselt südames tunnetatud tõde. Sisetunne ei peta jne.

Vaidle siis vastu, kui teine ütleb, et tal on selline südame tõde ja ükskõik, milline see tal parasjagu olema juhtub. Kui see muutub siis lihtsalt tuleb uus tunne peale ja leitakse uus tõde. Kui aga see tundmus hakkab sellegi poolest kujundama läbi tema spirituaalsuse talle mingeid probleeme ja osteopaadil tuleb sukelduda selle hädas olija uskumuste pealt sügavamale siis vastused saavad tulema vägagi keerulised sest inimese usku pöörata me ei saa ega tohi aga me saame teha tee laiemaks ja näidata teistmoodi suunda, kui seda suuna näitamiseks tavaspiritualistid peavad.

See ei ole seotud ühegi religioosse uskumusega sest ei kujunda selle religiooni kaudu autoriteeti kellelegi ega millelegi.

Kõik religioossed st spirituaalsed praktikad kujundavad nn kõrgemat autoriteeti ja selleks võib olla ükskõik mis.

Kui arst on kellegi jaoks Jumal siis teaduslik tõde on selle inimese jaoks praktiline religioon. Enamus meie kaasmaalastest just selle religiooniga kaasas käivad ja nende jaoks on üks olulistest jumalatest ka see inimene, keda arstiks kutsuda lubatakse sest kehtib ka dogma, et Jumal ei saa eksida. Ma pole selles üldse veendunud. :)

Minu jaoks on see üks huvitavamaid asju Osteopatia Akadeemias sest siia tuleb kokku inimesi väga erinevate taustadega, mis võimaldavad neis ära tunda erinevaid spirituaalseid uskumusi. Loomulikult on see teekond kujundanud mulle ka arusaama erinevatest religioonidest ja nendes olevatest arusaamadest, kus ma ise olen liikunud aga autoriteediloome on neis kõigis üks olulisemaid tunnusjooni. See on vertikaalne autoriteet, kus Jumal on kõige kõrgemal ja seejärel tulevad kõik maapealsed riburada pidi. Peaarst on kõige kõrgem arst ja sedasi nagu peaarst määrab sedasi on ka määratud ravi kogu organisatsioonis. Üldiselt on selle religiooniga sedasi. Et vaim need head inimesed meile kohale ise toob, loob ideaalse võimaluse arenguhüppeks osteopaatidena.

Seda muidugi juhul, kui osteopaat ise on vaimne ja mitte enam religioosne. Teist sellist Akadeemiat või osteopaatia õppimise kohta minu teada ei eksisteeri. Põhja Euroopas kindlasti mitte, kus sellised tedmised saavad sündida sest siinset teadmist kujundab osteopaadi vaimsusele endana lisaks ka Suur ise.

Ei ole üleval, on kõikjal. Välistada ei saa, et mõni meister õpetab mõnda õpilast koolitusraamistikust väljapool, sedasi nagu meie kool seda teeb. See on võimalik juhul, kui meister jagab oma isiklikku sisemist autoriteeti oma õpilastega, mis ei ole kujundatud väliste vertikaalsete autoriteetide või mõne spirituaalse liikumise kaudu. See teeb tänulikuks sest sedasi annab meister oma patsiendid oma õpilaste usaldusse. See on vajalik, et meister, kes kannab vaimu saaks kasvada.

Spirituaalsed väljundid on siin kõdi tegemiseks, see on meelelahutuse osa ka kõiges, mis meid siin Eesti ümbritseb. See ravib niipalju kui hea naer ja meeldiv keskond. Vahel on seda ka vaja. Ei tule aga mitte midagi välja ilma vastutuseta ja üksinda spirituaalse kujundlikkusega. Ükskõik millist religioosset teemat sellesse segatakse, hakatakse selles kohe tegelema autoriteedi loomega. Õppeasutused, kes millegi pärast kujundavad oma esindajate autoriteeti, näiteks mõne spirituaalse liikumise alusel, tegelevad ideoloogiseeritud osteopaatiaga. Kaika Laine olevat ka öelnud, et kõige tähtsam on inimeses usk. Seda sama asja võetakse kole tõsisel ja luuakse vastavaid ideoloogiaid. Neil on oma preesrinnad ja kogu esoteeriline sillerdus selle ümber. Kui kaunistada käesolev lugu ka veel Budha kujuga siis oleks see autoriteetsem neile, kelle jaoks on Budha midagi rohkemat, kui nad ise ennast on. Ja need head inimesed, kelle jaoks on vastavate koolide esindus kuidagi autoriteetsem, nende jaoks määrab rolli ka nende esindajate mask autoriteedina selles usuloos. See on mask, mis räägib mingit lugu, mida saab uskuda nagu Budha kuju või siis mitteuskuda. Vaimne inimene maski ei vaja, ta ei ole tarvis kellelegi peale oma enda vaimu meelejärgi olla. Kui aga on mask siis see peab meeldima ja selleks siis tehakse kõik trikid, mida maailmas leidub. See kõik on selgesti nähtav neile, kes seda näha oskavad, ja kui inimene on hingestatud olekus, oma vaimses maailmas ning oskab enda tundeid ka sõnadesse panna. Vahel tuleb sealt meie jaoks selgelt kulda, mida saame enda teadmiseks kasutada ja selle kaudu ka inimest aidata. Kehtivad kõik erinevad tundmused, mida juhatab nende jaoks olevad või kehtivad religioossed kujundid. Õpitud arusaamad ja selle taga olev moraal, vastav sõnakasutus ja terminoloogia tuleb internetist ja sellega esoteerilistest piiridest – seda kopeeritakse valguskiirusel ja lisatakse oma maski.

Selle järgi on hakatud arusaamasid kogu kõiksusest looma ja paljud kujundavad neid ka veel teiste jaoks sest leitakse endast see tegelane, kes peab kõigile kuulutama seda, mida ta usub. Seejuures usutakse ennast valgustunuks ja selliseks guruks, kes peabki seda tegema sest tema vaimsus või vaimne juht näitab talle vastavat eeskuju oma olemasoluga tema sellises kujuteldavas maailmas, kus tema jaoks on kõik häst, kui seda usub. Kuni selleni välja, et usutakse ennast oma enda hinges kuidagi haigeks, saadakse endale kõige kangem ja pakitakse asjad kokku ning head aega.

Luuakse endas kõike seda, mida pea võtab mingil põhjusel uskuda ja mida on hea tunda endas tõeks. Näiteks usutakse, et kui usud, et suitsetamine ei ole sulle kahjulik siis see ei olegi kahjulik – vaata et tervislik aga kohe kui saad aru, et see on kahjulik ja kaotad usu selle tervislikkusesse siis hakkab see sind kiiresti tapma.

Hea on tunda endas tõeks kõike seda, mis võimaldab inimesel kuidagi lõbusamalt ilma muredeta hakkama saada, ilma vastutuseta ja läbi usu. Seda võib lugeda ka sedasi, et vähema vastutusega siin ilmas läbi lüüa. Kolmandat moodi seletades on see kurja appi kutsumine – anna aga kolm tilka verd ja kõik tuleb iseenesest.

Kogu meie rahvamuistend on see sama mõte sest meie esivanemad ei olnud sugugi rumalamad aga seeest oleme meie neist targemad ja ei pea nende vigu kordama.

Kui kasutame esivanemate teadmisi siis kasutame me mitte nende uskumusi vaid teadmisi aga need on põimitud uskumuslugude sisse, mida paljud usklikud kasutavad oma spirituaalseks autoriteediloomeks. Vanast teadmisest on tehtud suurem autoriteet kui tänasest.

Vana saab õpetada meile tehtu põhjal ja ainult läbi endale tegemiste. Kohe, kui tegema hakkad siis teed juba midagi paremini, kui vanasti seda tehti sest vana teadmine loob uut vaimseid teid pidi, annab ideid tegijale. Mõte aga on vaja sellest loost kätte saada ja aru saada, miks seda või teist sedasi tehakse. Seda saab tehes vaimu kaudu, mitte seletades teistele.

Seda esoteerikud tihti ei tunnista sest esoteerilise maailma jaoks on vastupidi, mida vanem veedade või kelle tahes asi kuskil on, seda tähtsam ta on. Justkui jumalikum seisneb tema vanaduses. Mäletab seda muistset aega, kui Jumal maailma lõi ja selle peale ei tule, et see on protsess, mis kestab meis edasi igas hetkes siin ja praegu. Loodusseadus seda sallib ositi sest kõik, mida keegi on kunagi teadnud on ka täna meie ühisväljas olemas ühte või teistpidi ja Vaim saab luua seda maailma ainult läbi selle sama teadmise, mille inimkond on vaimus loonud. Tehes ennast kogu aeg paremaks. Teadmise, mitte uskumise kaudu. Vaimul on vaja ennast pidavelt parendada, uuendada, tervendada ja selleks on tal vastutus ja vastutuse kaudu luuakse teadmised inimestesse.

Hea on spiritualistidel öelda seda, et me ise valisime endale mingi teekonna, ja nüüd meile vaikselt meenutatakse seda, et kes me TEGELIKULT oleme sest me tunneme, et südames on just sedasi õige mõelda ja siis alles saame me oma õige teeotsa kätte. Ma küsiks vahele, et kas selle tunde põhjustaja südames ei või ennast peita vaimu duaalsuses, kus on kõike ja vähemalt pool sellest ei ole kindlasti kõigi jaoks hea.

Selleks on vaja siis suurt hulka esoteerilisi tantsijaid ja muid lõbustusteenust pakkuvaid tegelasi, kes kõigile oskavad nende isiklikku teed näidata kõikvõimalike abivahenditega. Kogu meie spirituaalne meelelahutusseltskond nimetab ennast ja oma tegevust kuidagi valgustajateks ja ravitsejateks. Mis ime nimetustega tehakse ennast autoriteetsemaks. Võetakse endale võõrapäraseid artistinimesid, et olla kuidagi eksootilisemad neile, kes kummardavad midagi eksootilist. No õnneks see matsiplikat ei riku. Kes taob trummi ja kes pendaledab usutavamalt see on teises ilmas kindlasti palju rikkam kui kõik teised sest võidab see, kel on surres rohkem asju. Muidugi on hea endale spirituaalses võtmes valmis mõelda, et ma ka ometi keegi olen või olla saan ja keegi ei taha teada, et pole sa eriti mitte midagi muud, kui üks hing kõigi teiste seas, kes loob oma vaimu kaudu teadmist kogu kõiksuse jaoks, üksnes siis kui teeb seda endale nagu meistrile. Tarkus on teadmine mitte uskumine aga kui on vaja siis usu palju tahad ja looda, et saad seeläbi targemaks.

Siis ongi sedasi – pole vaja vastutust võtta sest me oleme selle valiku oma elus juba teinud ja mis meil siis nüüd üle jääb, kui selle järgi lihtsalt heas olla, mida vanemad meist meie valiku järgi kujundasid. Meie vanemad valisid endale oma vanemad ja nende vanavanemad endale omad ja lõppkokkuvõttes valis Aadam ja Eva endale vana Jumala, kelles mateeria valis endale sobiva Vaimu.

Kui aga vaadata printsiipsust kui loodusseadust siis ei saanud mateeria endale vanemaid valida ja seda ka mitte Vaim sest Jumal hakkab kehtima alles siis, kui on koos kolm ja üks nendest on Vaim. Isa koos pojaga moodustuvad läbi Vaimu, mis loob mateerias poja. Isa ei ole kui ei eksisteeri poega.
Ükskõik kuidas seda loodusseadust võtta, kas matemaatiliselt, loogiliselt või religioosselt, see küll kehtib. Seejärel on oluline number kuus (6) mis lõppeb seitsmega kui üks tervik ja se seitse on näha ja käega kastustav kõikjal, kus vaadata oskad. Loodusseaduslik kasvukord sest annab ühe kuuendiku inimese kasvamisele juurde. Vaimselt. Ainult sedasi saab olla Jumal, kui looja. Kui sedasi ei ole siis on midagi sellist puudu, mis seda luua saaks.

Vaim aga on olemas mateerias üksnes vastutuse kaudu. Kui inimene tunneb vastutust oma südames siis tunneb ta ka endas vaimu ja seda võib nimetada inimeses olevaks pojaks, kui südametunnistuseks. Vastutuse tunne ei ole lõbus tunne, helge ega lihtne, see on vastutus, mis kannab endas õpetust ja mitteüks inimene ei õpi siin ilmas kunagi midagi, kui tal ei ole vaimset vastutust mingil põhjusel võimalik endasse võtta. Inimene ei ole enda jaoks vaimne, kui pole endas ära tundnud Vaimu puudutust. See ei tähenda, et vaimu temas ei oleks, vaim on kõikjal. Kui vastutus oleks meeldiv siis ei õpiks meist keegi mitte midagi.
Vaimne pohmell on kordades hullem kui füüsiline, ja kui neid eristada osatakse siis saadakse juba ka aru, kas on vaja veel katsetada või sai juba piisavalt.

Kõik Religioossed tundmused on moraalipõhised, mille mõni religioon on spirituaalseks kujundanud. Sa ei või teha seda ega teist ja kui teed siis saad Jumalat karistada – see on moraal. Vastutus on palju huvitavam, see on olukord, kui maks inimeses sellest rääkima hakkab ja siis enam ei ole vaja midagi uskuda, kas jumal karistab või on see su usu tagajärg. Unustatakse kohe igasugused usud sellest, kuidas uskuda et saaks vabalt suitsetada.

Kui Vaim meis on armastusväärne st armastust väärt siis inimene tajub seda armastuse tundena ning näeb, kuidas tal asjad hakkavad ka hästi minema aga kui seda armastust endas proovile pannakse siis oskab see armastus olla ka üsna ebameeldivalt väärtusetu. Selle tulemusel saab inimene ennast muidugi rohkem targemaks armastama hakata, kui oskab midagi oma vastutusest ka õppida.

Armastusega Indrek