BLOGI – ILMUB JÄRJEJUTUNA: INDREKU LUGU

Kevadised tuulepuhangud, Ülemiste vana märjuke ja särav päikesepaiste

Kevadised tuulepuhangud, Ülemiste vana märjuke ja särav päikesepaiste vaatavad akadeemia aknast sisse.
Nagu otsiksid nad kohta, kuhu oma kiiri selles ruumis kõige paremini südamesse saata.

Tarvitseb vaid hetkeks sellele mõelda, kui klassi ees sirgelt seisev noor naisterahvas osutab kaardikepiga kolju ülemisele osale ja ütleb, et see on ladina keeles calvaria – kõige kõrgem osa, justkui inimese Everest. Seda nimetatakse ladina keeles vertex.

Jah, Marikal oli Tartu Ülikooli aegadel suur kotitäis inimluid, mis öösiti voodi alla paigutatuna „sõid“ seal jäätist. Formaliinitükid sülitati mentumi kaudu, hambaid klõbistades, välja ja pandi jäätise asemele – onu Une Mati vahendusel.

Nüüd meeldib talle, kui külmkapis on palju šokolaadiglasuuriga jäätist. Kõigil jäätistel on markeriga Rooma numbrid peal – I kuni X – ja kui ta tahab end hellitada, saab ta sobiva valida ning toredaid aegu meenutada.

Päikesekiir soojendab seda vertex’it ja soojus liigub koos valgusosakestega sügavamale südamesse. Seal hakkab see tasapisi jäätist sulatama, soojendama keskkonda, milles juured loovad hingele värvi.

Juurtes on alati see värv olemas ning see seguneb valgusega, luues meis spektreid. Seda nimetavad paljud armastuse tundeks, kuid ei oska seda vaimse-keemilise protsessi teel kujunenud pilti endale seletada. See ongi kirju – konkreetset värvi võib laulda või aknaid värvida, kuid lõppkokkuvõttes on see igaühe jaoks oma.

Mina usun, et kui on soov vastu võtta ja leidub tahtmist, siis juhatab vaim meis järjekindlalt järgmise asjani, mida selles voos vastu võtta. Kui aga tahtmist ei ole või miski segab, leiab see vaim kohe mõne teise – võib-olla isegi huvitavama – kõrvaltee, nagu härra Mauruse vana kooli tagauks, mis viib hoovi, kus võib kohtuda oma armastusega vanas kuuris, ise seda veel teadmata.

Alati leidub uus lahendus – võtta see vastu või mitte. Ja kui sel hetkel ei osata, leiab see tee sinu südamesse uuel viisil, mida keegi ette näha ei oska.

Esimesed armastused on õpetlikud ja suunda andvad. Ka minu jaoks oli Ramilda see, kes suuna andis. Ja siis tulid miraldad, marildad, rimaldad, ramildad, ridalmad, radilmad, diralmad, darilmad, ramaldid, maraldid, ramidlad, rimadlad, maridlad, miradlad jne.

See armastuslugu minu peas ei osanud seda südames ära tunda, kuigi ta kasvas ja oli kogu aeg minu südames kohal.

Väike jalust vigane tüdruk Mauruse kooli tagahoovis tundis selle armastuse ära äikesevihmas. Ta leidis selle oma hingest – armastus kujundas temas selle äratundmise.

Ta tuli ise hädalise juurde, võttis sellest kinni ja hakkas looma teekonda tervenemise poole.

Olen palju mõelnud, kas Ramilda oleks saanud terveks, kui kõik oleks läinud teisiti ja mul oleks olnud temaga füüsiline kontakt hetkel, mil ta seda kõige rohkem vajas. Võib-olla tahtsin seda mina isegi rohkem – ma ei tea.

Kas Ramilda oleks saanud terveks, kui tal oleks olnud armastuse puudutus minu käte kaudu, mitte kadakasakslusest loodud kujutluspilt lubatust ja eetilistest kõverpeeglitest, mis ka täna paljusid vaevavad?

Hiljem sai ta ka ise sellest aru, kui kirjutas.

Universum kujundas selle aga hoopis nii, et väike jalutu Tiina jäi magama minu süles. Ta sai endasse usu armastusse ja oskas ette kujutada olukorda, kus ta on terve ja jalad on tal all.

Seepärast usun, et Ramilda armastus tervendas Tiinat siis, kui Ramilda suri.

Seda armastuse olemust on ka mul endal raske mõista, kuid pärast Ramilda surma olin ma teine inimene. Hakkasin mõistma seda, mida nimetatakse Jumalaga võitlemiseks.

Aitäh selle eest ka Ramilda isale, härra Maurusele.

Võib öelda, et sain selle võrra küpsemaks – küpsesin nagu must leib. Ja saan olla tänulik kõigele.

Ramildas olnud armastusele – sest see võimas armastus pole kuhugi kadunud. See elab vaimus ja omab igavest väärtust.

Ramildad ja Tiinad on kadunud, kuid nende armastus ei kao. See tegutseb siin Maarjamaal veel kaua kõigis neis, kellele on antud seda kanda ja aidata inimestel end tervendada.

Olen tänulik härra Mauruse viimaste sõnade eest, mis andsid mulle mõista, et tema on oma isaliku osa teinud ja minu küpsuseksam on sooritatud.

Rohkem ei saanud ta mulle anda – sel hetkel oli minus juba see Jumal olemas, kellega koos ma võitlen ja olla tahan.

Ma võitlen koos Jumalaga – mitte tema vastu, vaid temaga koos, iseenda armastuse eest. Ta annab mulle suunavaid õppetunde ja ma usaldan.

See, mis jääb kestma igaveseks, teeb imesid – nagu tegi Tiina jalgadega siis, kui olin ise seda teadvustamata vaimses olekus.

Olin kohas, kus tahtsin loobuda kõigest – Jumalast ja armastusest. Tundsin, et olen kaotanud kõige olulisema.

Otsisin oma egoistlikus pettumuses iseendale pettumust.

Olin valmis armastuse endas hülgama, kuid Tiinas olev ehe armastus ja tema lootusetu olukord – hetk, kus tundus, et ta kaob kuhugi, kust ei ole enam pääsu – pani minus midagi liikuma.

See oli kaastunde puhang. Armastusest ilma jäämise tunne minus endas pani vastu võitlema ja hetkega mõistma, mis on oluline.

Ma ei anna seda enam ära – mitte mingi hinna eest.

See andis mulle hetkega tagasi mitmekordse jõu. Võtsin Tiina oma haardesse ja rääkisin temaga seal Vaarmanni proua all keldris südamest – ma ei mäleta, mida ütlesin.

Seda kujundas minus A. H. Tammsaare vaim.

Nii sai alguse minu osteopaadi tee, mis tõi minus oleva vaimu Osteopaatia Akadeemiasse, kus saan nüüd Indrekuna õppida.

Siin õpitakse kuulama armastust inimese kehas – selle füüsilisel moel. Siin on koos armastuse fännid.

Meile meeldib selles olla ja seda endas kuulata, kuidas see meid läbi meie käte suunab. Vahel räägib see meiega meie enda häälega.

Siin on kõike – vabanemise pisarad ja rõõmupisarad, kergus, naer ja nali, lootuste ümberkujundamine ja vastutus koos vabadusega.

Siin on loodusseadus kõige selgemal kujul.

Siia ei tule niisama uudishimulikud – siia jõuavad need, kes on juba armastuses sees. Armastus juhatab nad siia.

Ühel hetkel ütleb see lihtsalt: „Miks sa ohid? Sa oled väga oluline.“ Ja just sellepärast oled sa selline ja teistmoodi – et õppida oma armastust paremini tundma.

Selleks sa siin oled. Pettugi rõõmuga ja ole tänulik.

Sinu armastus ei ole väljaspool sind ega kellegi teise tegevuses või tegemata jätmises.

Ja alles siis, kui sa saad oma armastusega endas sina peale, on sul võimalik leida seda ka teistes.

Kui sa oma armastust endas ei armasta, siis mida sa loodad – et keegi toob selle sulle kuskilt supermarketist või pangaautomaadist?

Ei too. Seda ei ole seal müügil.

Seal on vaid indikaatorid, mida peetakse armastuseks. Aga armastusel on omad teed.

Seda ei saa väljendada – seda saab ära tunda.

See võib avalduda hoopis teisel viisil, kui kultuuriliselt on harjutud. Sageli on selle taga konkreetsed füüsilised muutused kehas.

Armastus ei ole loogiline ega allu loogikale.

Seda saab tunda, hoida ja kasvatada vaid iseendas – iseennast armastusega hoides.

Kõik muu on meeldida tahtmine. Ja ka see on vajalik – see õpetab, kuidas meile endale meeldiks, et meid koheldakse.

Alles siis õpime ennast õigesti kohtlema ja endale kingitusi tegema.

Kui ma olin väike, silitas vanaema enne magamaminekut meie selgasid. Ühel pool oli õde, teisel pool mina.

Tema käed liikusid üle meie selja ja me jäime sügavasse unne.

See muutus vajaduseks – ja selles oligi väärtus.

Me kutsusime seda „kragikreegroks“. See tähendas selja kratsimist.

Tema käed olid karedad, maa tööst tugevad – ja selles puudutuses oli armastus.

See on puudutus, millest igaüks vahel puudust tunneb.

See võib ravida lapsi ja täiskasvanuid, teha nad tervemaks ja rõõmsamaks.

See on eluliselt vajalik.

Imeline inimlik puudutus.
Meie väike – aga suurim ime – on meie kätes.

Tervitades
Indrek