Kehahoid ja liikumine – meie eluloo kujutis

Millal oled märganud, et loomal – olgu selleks koer, kass või mingi muu lemmik- või “harilik” loom – on tekkinud selline asi, nagu halb kehahoiak? Seda ei märka tihti ja kui märkad, siis on see ilmselt kohe silma jäänud ning võib tekkida tunne või mõte, et ta on ilmselt haige või on temaga midagi juhtunud. Inimestel on aga kehahoiaku probleeme rohkem. Kuid mingil põhjusel on meil väga harva mõttes, et selle inimesega võis olla midagi juhtunud. Tihti järgneb soovitus, et “Sa peaks oma rühiga tegelema!”. Me kaotame oma kehahoiaku ja liikumisvõime sujuvuse hoopis millegi järel, vahel ka enne millegi tekkimist. See ei ole inimese laiskusest – me ei vali olla halva rühiga. Kuid keha võtab halva rühi, kui miski seda põhjustab. 

Põhjuseid on selleks palju, aga algus võib tulla kahest traumast. Esimeseks on kehaline trauma, või võib ka düsfunktsioon öelda, mis tekitab pinge, sikutuse, keha teljest kõrvalekaldumise. Keha peaks end hoidma ilma pingutuseta püsti, kuid ta võib hakata seda sujuvat keskteljel püsimist kaotama, kui on juhtunud trauma, keha mõjutus. Need võivad olla strukturaalsed, vistseraalsed või fastsiaalsed. Või kõik segamini. On ka muid variante, aga need on põhilised. Strukturaalne trauma käib luu-ja lihaskonna kohta, kõik mis puutub luudesse lihastesse. Vistseraalne on organid ja fastsiaalne on sidekoe taolisest siduvstruktuurist, mis hõlmab kogu keha ning on nagu suur ämblikuvõrk. Need kõik kolm kattuvad omavahel, kuid on hea neid ka eristada. 

Kujuta inimkeha ja selle struktuure. Lihased, kõõlused, luud, organid, selgroog, närvisüsteem. Kujutle, et see kõik on kaetud sidekoe moodi õhukese kihiga, mis on nagu ämblikuvõrk kattes igat struktuuri iga rakuni. See on fastsia. Keha on sirge, hoiab ennast püsti ning seda toetavad vastatikused jõu ja pingejooned, mis tulenevad nii meie endi keha raskusest, lihastest, sidemetest, liigestest, luude ja muude struktuuride omastest tõmmetest – pingejoontest. Need on need suured pingejooned, mis koostöös tekitavad keha kesktelje ning tasakaalu. Sinna võid nüüd juurde kujutada fastsia väiksemaid pingejooni, mis seovad struktuuri ühtseks tervikuks. Ning nüüd on tekkinud keha mingisse piirkonda trauma või düsfunktsioon. See koht ei ole korras. Võtame näiteks kõhu ja anname talle teadmata valu. Pinge kõhus, see ei pea olema suur kuid keha tunneb seda. Kaitseks vajub ta natuke ette võib ennast isegi natuke pöörata, keha isegi küljega viltu ajada. Sõltub ju ka sellest, kus täpselt probleem on ja mis on tema anatoomilised kinnitused. Ta harjus selle asendiga mõne aja pärast. Vahel läheb pinge väiksemaks ja ta ajab ennast sirgu, aga mitte täielikult, sest kardab uuesti valu tunda. Kui pinge ja valu tagasi tuleb vajub ta jälle ette, et seda kaitsta. Neid piirkondi on palju, mida võid oma mõttes läbi mängida ning keha toimib iga puhul erinevalt. Keha läheb viltu, sest ta soovib ennast kaitsta või on teatud pinge, mis tasakaalu häirib ja häirib võimet ennast sirgena hoida. 

On veel üks vaade rühile ja liikumisele mida me märkame rohkem, kuid alati ei teadvusta. See vaade on vaimne – algus tuleb meie mõtetest, tunnetest ja emotsioonidest. Kujuta ette õnnetut inimest. Isegi, kui ta on teatud määral sirge, märkad tema hoiaku puhul vajumist justkui oleks ta keha raske. Õlgade ette vajumist, küürus selga ning rasket liikumist. Meie keha peegeldab meie sisemaailma väga hästi ja seda on raske varjata. Ning seda rasket olekut kandes on sellel inimesel ka palju keerukam ennast sirgu ajada. See on sammuti kaitsemehhanism ning samal ajal peegeldus sisemaailmast. Kui ma kardan või ei taha haiget saada, tõmbume väikseks. Kui elu on keerukas ja vastutust palju võime olla küürus, nagu päriselt istuks see rasku meie kuklal või õlgadel. Rõõmsat inimest kujutades on tal rind ees, selg ja kael sirgu ning ka tema liikumises on kergus. See ei tulene sellest, et ta lihtsalt hoiab ennast sirgelt, vaid ta on näiteks suutnud elu sündmused endast mööda minna lasta ilma suurema valuta või suutnud kogemusted ära “protsessida”. Sirge keha asend on ka julgus olla ja avatus maailmale. 

Soov muutmiseks, olgu kehahoiu või liikumise, peab tulema ennekõike mitte keha sirgeks väänamise ideest, vaid soovist tegeleda vanade armkudede, düsfunktsioonide või ka vaimsete läbielamistega. Vastupidine lähenemine võib olla kas ebasoodne või isegi ohtlik. Keha sirgeks sättimine ilma põhjusega tegelemata võib inimesele tekitada uusi ja vahel ka raskemaid valusid või läbielamisi. Kui oleme oma elu raskuse all ennast longu lasknud või jõuline sekkumine närvisüsteemi “läbi kärsatada”. Või vaagna paika panemine ilma põhjuse leidmata tekitada probleeme, millega on keerukam elada kui enne sättimist oleva olukorraga.  

Seetõttu soovitan – vaadake, mis võib kehas tasakaalutust põhjustada. Tunnetage, mida keha soovib ja vajab. Mitte mõelda. Olgu see füüsiline või emotsionaalne trauma, tihti on keha alarmmehanist siiski töötav ja selle märkamisel saame aimu ka oma vajadusest, mille täitmine aitab meie kehal ja närvisüsteemil taastuda. Lihtsamate juhtumistega saame inimestena ise hakkama. Kuid keerukamate puhul on vaja abi, kui trauma on sügav, pikaajaline või keha on juba liialt harjunud selle “viltu” poosiga või hirmuga ja raskusega ning ei suuda seda ise enam “parandada”. On vaja inimest, kes oskab kuulata meie elulugu ja juhtumisi. Võimalusel osteopaati, kes töötab mitte käsuga, vaid kuulamise ja tunnetamisega ning annab aega olukorral selgineda. Manuaalteraapiad on tõhusad, aga tuleb leida terapeut, kes sobib inimesele endale. Sest ka terapeudid on erineva elulooga ja mõistavad asju vahel erinevalt – kõik läbi oma filtri. Kuid õige kogemusega osteopaat suudab märgata, mis tegelikult on juhtunud. Või vähemalt aimab, kuhu vaadata. Meenutage seda loomakest algusest – märkame kohe, et temaga on midagi juhtunud. Niisamuti saad ka sina märgata oma keha ja teisi inimesi. See märkamine – see on algus.