Indreku järjelugu: Armastusväärsus VI
Tervitust, Teie Kõrgeausus!
Sedasi tavatseb härra Indrekut tervitada siinse maja kuninganna, kui ta kooli koridoris suure sooja naeratusega vastu tuleb.
Indrek oli muidugi kõrvust tõstetud, kui selline meeldimine lagipähe lajatas, aga omast tagasihoidlikkusest hakkas Indrek mõtlema, et kui kõrge siis see kõrge peaks olema, et ta oleks piisavalt aus ja samas kõrge. Et oleks millega võrrelda seda suursugust armastust, mis teda sedasi tervitab.
See ajas muigama, sest filosoofiliselt võttes pole seda ausust kuskil olemaski, mida saaks kõrgemaks kellegi teise aususest nimetada.
„Teie Suurepärasus” oleks vist sobivam, niheles midagi Indrek omaette, sest alati saab iseenda vastu aus olla veel suurema kõhuga ja nüüd on ta siis Suurepärasus ise. Omade vahel kohati päris suur ja pikk mees see Indrek, kellel pidavat olema suured soojad käed.
Indreku meelest Osteopaatia Akadeemias ongi kõik aus ja suurepärane. Pole leidnud ühtegi head põhjust viriseda, sest siinset keskkonda kujundab selline vaimsus, millele ei saa lasta liiga teha.
Kui vaimsusele ei tehta liiga ja seda osatakse kaitsta, siis ka vaimsus hoiab kõiki neid, kes seda koos loovad.
Palju räägitakse inimese egost, ja kui keegi enda egoga vaidlema suudab hakata, siis on ta juba aru saanud, mis see temas on, mis vaielda lubab. Iseasi, kas inimene peab endas olevat ego iseendaks või millekski muuks – vaimseks tegelaseks, millega on vaja milleski endas kokku leppida.
Kui inimene otsib endale põhjendusi, siis on sellel taga tavaliselt kahtlused, kus oma hingevaimu mingil hetkel ei osata täielikult usaldada.
Ennast iseenda ees vabaks lastes ollakse armastuses ja seda ego ei saa kontrollida. Usaldav armastuse tunne on ego kontrolli pakutavast tundest tugevam emotsioon.
Ego kujundab inimest selleks, mis ta on, ja saab seda teha kahtluste kaudu. Kui kahtlus tekib usaldusse, siis hakkab ego suruma peale oma tahtmist.
Inimese duaalsuses tekib sisemine võitlus, mis on võimeline kaotama ja ka võitma eluenergiat. Oleneb, kui kergelt võitled ja kogu seda asja võtad.
Kahtluse tunne on samuti miski sagedus kuskil organis – fulkrum, millele toetub kuskil kehas kompensatsioon. Teeb näiteks kõhu lahti, sest kahtled ja kardad seetõttu millestki ilma jääda.
Mida usaldus nõuab, et olla armastuses?
Kui leidub armastus, mille inimene endas ära tunneb, siis on ta inimese enda poolt armastatud, kui ta seda armastust usaldab. Kui ei usalda, siis armastust enda vastu ei ole.
Ei vajata mitte kedagi seda armastust väljapoolt kinnitama, ei peigmehi ega pruute, kogukonda ega üldse midagi välist sisemisele armastusele vaja ei ole. Ei aita ka mingid kingitused ega see, et keegi kedagi kätel kannab, kui iseennast kätel kanda ei oska.
Aga võta siis ja hakka kedagi heast peast usaldama.
Asendada seda tunnet endas ju ei saa.
Olla endale armastusväärne sedaviisi on väga keeruline ja tegelikult võimatu, kui tolle pandiks pannakse kelleski teises olev armastus, mis väidab sinu armastust mingil viisil armastama.
Kui tunne puudub, siis seda ei ole.
Kui aga armastus on iseenda vastu inimeses olemas, siis kohe leidub ka palju neid, kes temas seda suurepäraseks aususeks iseenda vastu peavad.
Armastuse tunnet saab siis usaldada, kui ollakse enda vastu aus – selle nipiga austatakse ennast ja endas seeläbi armastuse vastu usaldust leitakse.
Kui aga ei leita enda vastu seda tunnet, siis pole mida tunda.
Keegi peaks tulema kuldne kuu seljas ja selgeks tegema, kuidas see keegi kedagi austab ja parem veel, kui teeb seda sedasi, kuidas seda oodatakse. Järgitakse näiteks ettekirjutusi kui etiketti.
Selliste asjadega tegeleb ego, see on see romantik ja sugutung, aga mitte armastus.
Osteopaatia Akadeemias on koos armastuse fännid, sest me õpime aina rohkem ennast läbi osteopaatia usaldama.
Me toetame teineteist selles usalduses, mis meid kannab. See kujuneb vastavalt olukorrale ja liigub vabas voos. Saame üksteist näha, sest me juba tunneme selle ära silmavaates või kehahoiakutes, klassiruumi siseneja kõnnakus jne.
See loob sideme, mis võimaldab meil ka öelda, et me armastame teineteises olevat armastust. Oskame olla toeks, kui seda keegi oskab paluda.
Seda kannab südamespekter meis kõigis ja kui usalduse endas juba leidnud oleme, siis olemegi armastuses.
Sellel on loomulikult ka teine pool ja kui oled teadlik, et armastus sedasi sinu jaoks toimib, siis enese reetmisega tegeleda enam niivõrd pole võimalik.
Võib vahel näida egole kasulik ennast petta, sest enda armastamine nõuab julgust võtta vastu otsuseid, mis näivad egole kahjulikud.
Ego otsib loomulikult mugavustsooni, aga kui selles olla, siis armastus premeerida ju ei saa ja pikapeale hakkab see kulutama ka eluenergiat, sest kogu aeg igatsetakse müstilist armastust sealt, kus seda tulla ei saa.
Armastus aga saab pakkuda kõike, sest kõik saab olla armastus, kui seda usaldada.
Suurepäraseid olemisi!
Indrek