BLOGI – HAKKAB ILMUMA JÄRJEJUTUNA: INDREKU LUGU

Armastusväärsus

Inimese keel ja kodumaa on tema kõige olulisem varandus ning inimene peab kõigepealt armastama ennast, enne kui ta saab armastada teisi.

Need vana Mauruse sõnad on eestlasele omased, sest lätlane võib olla harjunud rohkem sööma, aga ta ei saa nendest sõnadest aru sedasi, nagu üks tubli eestlane sellest aru saab. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud.

Aga kord pidi härra Mauruse majas valitsema – püha kord. Eestlase jaoks on selles osadus, mis on kui mitte ema piimaga omaks võetud, siis härra Mauruse ema korraga.

Ornung peab olema, muidu läheb hapuks ja on räpakas.

Härra Maurus teab, mis on tõde. Ja kas tõde on teie jaoks kuidagi vähem tõde, kui seda ei tea härra Maurus?

Noor inimene ei usu vana Maurust. Noor usub ikka noori, mitte vana. Küllap siis on ka noortel midagi uskuda.

Kõik kasvab kiiremaks ja õhulisemaks, suuremaks ja läbipaistvamaks. Majad on nüüd suured, pikad ja klaasist. Vanal tuleb sellega harjuda, omaks võtta või – kui ta seda teha ei soovi – siis ära vabatahtlikult surra.

See on noortele arusaadavam kui vanale vaimsusele.

Aga kui usud, siis on – nagu ütleb see Jürka, Põrgupõhjas elanud vanapagan.

Pikkust ikka see vanajumal on andnud. Kui ometi seda va arunatukest ka veel juurde tuleks.

Peaasi, et ise tean, millist väärtust see mees endas omab. Mõne jaoks võib jäädagi poisikeseks – ja olgu tal siis hea sedasi seda enda jaoks võtta.

Aga pole viga. Küllap tuleb ka aru juurde – seni on see heaga tulnud.

Mina olen juba suur ja pikk. Mul on inimese aru peas, sest õppida ma näen. Aru saab õppides kasvada, kui millestki õppides rohkem aru hakkan saama.

Loll aga pidavat ka kirikus peksa saama – küllap pole neil oma Mauruseidki kusagilt võtta. Isegi mõnel lätlasel juhtub oma Maurus olema.

Eks nemadki taha eestlastele järgi jõuda ja saada teada seda, mis on härra Mauruse jaoks olnud õigus.

Aga kui keegi juba on nii tark ja tuleb härra Mauruse juurde, siis õppigu ta üks kord, õppigu kaks korda, õppigu kolm korda. Õppigu vaimustusega, õppigu kui hull. Nõnda peab inimene õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juurde ja on ise juba suur ja pikk.

Sedasi on lood ka nüüd.

Olete kuulnud, kui ausad olid meie esivanemad? Nad valisid omale kuningad ja saatsid nad siis sakste juurde lossi, kus nad kõik ära tapeti.

Nii ausad olid meie esivanemad ja nõnda jäime ilma kuningata ning oleme seda tänapäevani.

Kust meile siis need kuningad jälle kasvada saavad, kui sakste koolis end sakstele kuulekaks kodeeritakse ja iseendast seda armastust seepeale ei leita ning otsitakse seda sakste käest?

Aus ja õiglane iseenda ees saab olla see, kes oskab ennast armastada. Sest armastus ei peta, kui omad austust enda vastu ja oled aus.

Sa võid selles pettuda, aga siis pettud sa ju ometi ainult ise omaenda armastuses, kes armastab sind sellegi poolest. Aga pettu siis.

Ole siis hästi pettunud ja täpselt senikaua, kuni su süda pahaks ei lähe ja jaksad pettunud olla. Käi küür seljas ja pea longus ning ole pettunud ja tige niikaua, kuni aru pähe tuleb.

Kui armastus juhatab Indreku õppima osteopaatia õpetajaks, siis on üks Mauruse edasiarendus jälle Maal juures.

Eesti hakkab uuenema ainult tänu sellele, et leidub neid, kes tahavad ja oskavad õppida armastust endas.

Osteopaatia õpetab arukalt rohkem aru saama inimeses olevast armastusest. Annab arukust sellega juurde kogu maale. Ja kuna armastus ei taha peksa saada – talle ei meeldi vägivald, talle meeldivad pehmed puudutused – siis ta armastabki arukust ja seda tuleb sinna juurde, kus seda on.

Kogu kavalus seisnebki selles armastuses.

Sellega kujunevad ringi kõik pettumused armastusest. Kaovad küürud ja õverused kaelast ja seljast. Seepeale ei jää enam midagi üle, sest silmist lööb välja armastusväärsus.

Väärtus, mida võime nimetada eneseteostuseks, on armastusest võetud ja kannab seepärast armastust.

Parema käega tuleviku suuna määrad sa ise. Ja kui suunad selle Osteopaatia Akadeemia poole, siis ei muud kui sõiduks sinu enda teel.

See on muidugi härra Indreku – nagu ka paljude teiste igaveste tudengite – tõde. Ja igalühel ongi oma tõde ning igaüks võib oma tões areneda ja uue tõe leida.

Ka Indrek on oma arengu ajal leidnud mitu tõde. Üks tõde on juhatanud sisse järgmise ja palju suurema tõe. Ning see eelmine tõde on olnud vajalik, et leida see uus tõde.

Kui armastusel on valida, kas armastada armastusväärsust või pettumust, siis võib ta muidugi armastada mõlemat. Aga talle on kindlasti meelepärasem armastada seda, mis on tema jaoks armastust väärt.

Ka pettumus võib olla väärtus, kui seda oskad armastada. Aga kui armastad oma armastust, siis oleks temas keeruline petta saada.

Uude akadeemiasse astudes võtab Indrekut juba liftist väljudes vastu miski tuttav lõhn. Ta on seda juba paaril korral ennegi tundnud. See on viiruki ja mingi õli – võib-olla mürr. Ning midagi on seal veel.

Lõhnab nagu õpetajaproua leinapisarad selles vanas kirikus seal paelahmakate peal. Või vana koolimaja terpikoda?

See toob suurele mehele esile mälestuste tulva, kananahana ihul.

Ah jaa – see kolmas lõhn on kuld. Täiuslik tubaka ja tuha segune aroom, mille äratundmine ei tekita Indrekus raskusi.

See on baas tema enda mälestustes. Sellele lisanduvad vanilje, erinevate teede, kakao ja kohvi lõhnad kohviruumist, kus ilmselt on ka värskeid küpsetisi vahe laual mõnda tähtpäeva tähistamas kooli pereliikmete jaoks.

Indrek on nende lõhnade suhtes tundlik ja ta mäletab neid iga oma rakuga.

Kolme idamaise targa külaskäik südametunnistuse sünnihälli juurde on ka Indreku meelest tark lugu, sest lõhnab selle järgi, mida lihtsalt teab see, kes on Osteopaatia Akadeemias endale kodu loonud.

Oma elu läbi nende inimeste südamete elab see vaim, kes oma elu siin koolis elavad ja selles vaimus õppida soovivad – nagu seda oskavad parimalt igavesti noored eestlased.

Selle õppeasutuse vaimsus, mis loob seda teadmist Eesti ühiskonnale, on seda Mauruse korda otsast otsani täis ja on vähemalt sama hästi korraldatud kui härra Mauruse rahaasjad.

Teoreetika ja praktikum on nagu kõik ülejäänu siin majas – neutraalis.

Siin on rohelised seinad ja kui hästi vaikselt enda sees kuulata, algavad selles Aafrika rütmid.

Härra Maurusel võis olla mõned asjad ripakil – näiteks tolmunud luige topis, mis kõlkus laes nagu närtsinud rahutuvi, või kõikjale kukkunud küünlavaha plärakad. Talluti tihti saabastega mööda maja pimesi ringi ja härra Maurus kaotas oma sahisevaid susse pidevalt ära, mida seejärel tuli tema jaoks kohe kõigil pimedas otsima hakata.

Aga siin seda juhtuda naljalt ei saa.

On avarust, valgust ja naeratusi.

Siin majas on perenaine selle kodu kuninganna. Ja tal on ka kuningas selleks, kes selle kuninganna korra kõik kenasti kinnitab ja kehtima paneb – et miski ei logise ega nagise, kui nagisema just ei pea.

Tal on jalas sellised paremad sussid.
Ja need ei sahise.

Hr Indrek
Osteopaatia Akadeemiast