Arst ütleb patsiendile, et tal on jäänud kaks kuud elada. Ta usub, et on aus. Ta usub, et on hooliv, sest aitab tal valmistuda. Mida ta ei näe, on see, et tema lause, esitatud kui ettekuulutus, ei kirjelda ainult patsiendi tulevikku. See on juba hakanud seda kujundama.

 

Ma olen viimased kümme aastat õppinud epistemoloogiat – seda filosoofia haru, mis küsib, kuidas me teame seda, mida me teame, ja kuidas me aru saame, kui me eksime. Kõige kasulikum asi, mida see mulle õpetas, on ühtlasi kõige lihtsam. Mõistus ehitab maailmast mudeli ja unustab siis, et mudel on mudel. Nägemise piir hakkab näima reaalsuse piirina. See ei ole rumalate inimeste viga. See on mõistuse vaikimisi töörežiim. Ja mida haritum, enesekindlam ning usaldatum inimene on, seda ohtlikumaks see muutub.

 

Kreeklastel oli selle jaoks sõna. Amathia. See ei ole tavaline teadmatus. Tavaline teadmatus ütleb: ma ei tea veel. Amathia ütleb: ma juba tean. See on keeldumine õppida, mis settib targa ja enesekindla inimese sisse hetkel, mil ta ei kaalu enam tõsiselt võimalust, et ta võib eksida. Sokrates pidas seda ainsaks tõeliseks kurjuse vormiks. Ja kõige ohtlikum on see just neis inimestes, kellele me oleme andnud autoritaarsuse, sest seal muutub ühe inimese pime koht vaikselt kõigi reaalsuseks. Mida ekspert ei näe, seda pole olemas. Mida ekspert ei oska parandada, seda ei saa parandada.

 

Ma ei ole siin selleks, et tänapäeva meditsiini naeruvääristada. Meditsiin on erakordne ja omaenda seinte sees on tema teadmine päris ning enamasti elupäästev. Ma tahan näidata midagi hoopis kummalisemat. See kindlus, mida sa tunned, kui sulle diagnoos ja prognoos ette loetakse, on kunstlik. See on fabritseeritud, mitte leitud. Ja kui sa näed, kuidas see on loodud, saad sa võtta meditsiinilt kõik kasuliku ja samal ajal mitte anda üle oma saatuse ohjasid. Kokkuvõtlikult soovin ma öelda, et see, mis paneb sünge prognoosi täide minema, on selle uskumine. Ja kui sa ei lase sellel saada oma saatuseks, siis see ei saagi. 

 

See on kirjutatud kõigile, kellele või kelle lähedasele on valges kitlis inimene kunagi tulevikku ette lugenud. Vaatame, kuidas loits peale pannakse.

 

Oraakel

 

Diagnoos tuleb kreeka keelest ja tähendab läbi tundmist või läbi teadmist, justkui näeks arst sinust otse läbi selleni, mis sa oled. Tema kaksik, prognoos, tähendab ette teadmist. Ette kuulutamist.

 

Need sõnad tulevad oraaklilt. Apollo oli korraga tervendamise ja ettekuulutuse jumal. Tema templis, Delfis langes preestrinna transsi ja ütles patsientidele (ka see sõna pärineb sealt, ja tähendab “kannatajat”), kes nad on ja mis neid ees ootab. Tempel on muutunud vähem, kui me arvame. Transs on nüüd ekraan. Viiruki asemel on fluorestseeruv valgus. Preestrinna asemel on neljateistkümnendat tundi vahetuses olev väsinud arst. Aga kohtumise struktuur ja tunne on sama.

 

Sa istud veidras ruumis, sind ümrbitsevad kummalised helid ja lõhnad. Arst vaatab ekraani. Ta loeb sinu haiguslugu, sinu tulemusi, sinu koode, sinu riskiprotsente. Tema teadvus on tuhandetes pähe õpitud lehekülgedes ja protokollides. Ta võib olla lahke. Ta võib olla geniaalne. Ja ometi tunned sa, et ta ei kuule sind päriselt, sest ta on kuskil mujal. Ta on teises reaalsuses, ja selles reaalsuses ei ole sina inimene oma ajaloo, hirmu ja veel elamata eluga. Sa oled muster, marker, protsent, kood, mida ta on õppinud ära tundma.

 

Ja sellest teisest reaalsusest toob ta sulle sõnumi. Ta ütleb sulle, mis sa oled. See on sinu diagnoos. Seejärel ütleb ta, mis sinust saab. See on prognoos. Selle hetke jõud tuleb vaikivast lubadusest selle all: et see ei ole ühe väsinud inimese arvamus, vaid tõde ise, mis räägib tema kaudu, samamoodi nagu jumal rääkis kunagi preestrinna kaudu. Ei ole vahet, millise oraakli ette sa põlvitad. Tõde on tõde.

 

See on esimene käevangerdus ja kõigi ülejäänute juur. Diagnoos tuleb sinu juurde faktiks riietatuna ja sina võtad selle vastu tõena iseenda kohta. Aga ta ei ole seda. Ta on mudel. Ta on viis, kuidas üks konkreetne süsteem korrastab infot, mille ta sinu kohta on kogunud. Ja mudel võib olla väga võimas täpselt seal, kus ta töötamiseks ehitati, ja täiesti tähenduseta üks samm väljaspool seda.

 

Mõtle politseijaoskonnas olevale toimikule. Jaoskonna sees on see toimik päris. See liigutab inimesi, avab ja sulgeb uksi, sellel on tagajärjed. Vii sama toimik tänavale ja see on paar paberilehte. Mitte miski maailmas ei pea sellele kuuletuma. Diagnoos on samasugune. Haigla sees on see tööalane tõde, ja ta teeb päris ning vajalikke asju. Viga, nii sinu kui arsti oma, on lasta jaoskonna toimikul otsustada, kes sa oled siis, kui oled tagasi oma ellu astunud.

 

Menüü ei ole toit. Kui arst loeb sulle prognoosi ette, loeb ta menüüd. Ta ei ole maitsnud sinu konkreetset elu. Ta ei tea, milline jõud sinus on, kuidas sinu keha vastab, mida armastuse, puhkuse, praktika, ravi või mõne muu muutuse tulek teeb sellega, mida statistika pidas tõenäoliseks. Nii et esimene ülesanne oraakli ees on kõige raskem. Ära põlvita. Kuula, võta kasulik vastu, küsi teravaid küsimusi ja hoia oma autoriteet enda käes.

Sa ei ole statistika

 

1982. aastal diagnoositi bioloog Stephen Jay Gouldil kõhukelme mesotelioom. Kirjandus oli halastamatu. Ravimatu. Mediaanelumus kaheksa kuud.

 

Gould mõistis statistikat, nii et ta keeldus lugemast seda rida kohtuotsusena. Mediaan ei ole sein. See on jaotuse keskkoht. Pooltel läheb halvemini ja pooltel paremini, ning parem pool võib ulatuda aastaid kaugemale kõigest, mida hirmunud inimene esimesel minutil üldse kuuleb. Ta vaatas oma olukorrale ausalt otsa, leidis, et tal on päris põhjuseid sattuda pikemale poolele, võttis eksperimentaalset ravi ja elas veel kakskümmend aastat, enne kui suri millegi täiesti muu tõttu. Tema essee “Mediaan ei ole sõnum” sai kuulsaks ühe lihtsa mõtte pärast, mida kellelegi ei öelda hetkel, mil tal seda kõige rohkem vaja on. Mediaan on fakt rahvahulga kohta. See ei ütle sinu kohta mitte midagi lõplikku.

 

See on teine viis, kuidas illusioon ehitatakse. Esimene riietab mudeli oraakli rüüsse. Teine peidab selle numbri sisse, ja number tundub veel rohkem tõena, sest ta näib puhas, objektiivne ja vaidlusest kõrgemal. See on ju “puhas matemaatika”. Aga number ei tunne sinu keha. Ta ei tunne sinu ajalugu, närvisüsteemi, harjumusi, tahet, suhteid ega seda, kuidas just sina millelegi vastad. Uuring peab inimese lamendama käputäieks mõõdetavaks muutujaks tegema, muidu ei saa ta üldse mõõta. Vanus, staadium, verepilt, ravi tüüp. See on vajalik ja samal ajal ongi see konks. Sina oled alati suurem kui muutujate nimekiri, ja see üks asi, mis sinu loo ümber pöörab, võib olla just see, mida uuring ei osanud mõõtagi. See on nii tobedalt ilmselge, et keegi ei mõtle selle peale. Kui vaataks kõiki neid lõputuid muutujaid, mis inimese unikaalseks teevad, ei tuleks ühestki uuringust mitte midagi välja, sest oleks ainult kaos. 

 

Nii et võta number vastu informatsioonina, mitte identiteedina. Küsi, mida see tegelikult tähendab. Küsi, kui suur oli uuring, kes sinna kuulusid, kui lai oli jaotus, mis jäi mõõtmata, ja kas sulle anti keskmine, mediaan, tõenäosus või lihtsalt hirmutav lause, mis oli riietatud saatuse moodi. Number kirjeldab kui mitu inimest millist teed käisid. Ta ei kõnni sinu teed ette ära. Ta ei saa lubada, et sa elad, ja tal ei ole õigust sulle sinu surma ette ära kätte anda.

Ettekuulutus, mis viib iseennast täide

 

Vanad lood mõistsid ettekuulutuse kohta midagi, mille meie oleme peaaegu ära unustanud. Ettekuulutus ei seisa väljaspool elu, mida ta kirjeldab. Ta ronib selle sisse ja hakkab tegutsema. Ta muudab seda, mida inimene kardab, mida ta väldib, mida ta lõpetab proovimast ja mille vastu ta enam ei võitle.

 

Oidipus on kõige selgem näide. Talle öeldakse, et ta on määratud tapma oma isa ja abielluma oma emaga, ning just hirm ettekuulutuse ees ja selle eest põgenemine viib ta otse selle täitumiseni. Ettekuulutus ei ennustanud lihtsalt tulemust. Ta põhjustas seda. Kõik korraldasid oma elu ennustuse ümber, ja just see korraldamine tegi selle tõeks.

 

Meditsiinil on selle jaoks oma nimi, notseeboefekt. Negatiivne ootus tekitab kehas päris, mõõdetavat kahju, ja kõige tavalisem selle ootuse allikas on arsti enda sõnad. Sõna ei jää mõttesse. Ta jõuab närvisüsteemi, hingamisse, unne, isusse, valusse ja tahtesse edasi minna. Keha ei ela ainult biokeemiast. Keha elab tähenduses.

 

Nii et kui arst ütleb, et sul on kaks kuud, ei pane patsient seda kõrvale nagu ilmaennustust. Ta võtab selle vastu kogu oma kehaga, oma perega, oma surmahirmuga ja kogu eluga, mis on veel elamata. Ja sellest hetkest võib elu hakata selle lause ümber kokku tõmbuma. Ta lõpetab plaanide tegemise. Ta lõpetab otsimise. Ta lõpetab küsimise, mida tema keha veel vajab. Ta hakkab hüvasti jätma enne, kui ta on elamise lõpetanud. Ta heidab pikali mitte puhkamiseks, vaid ootamiseks.

 

Siin on kogu selle artikli kõige olulisem osa. Kui patsient langeb graafiku järgi, näib ennustus täpne. Süsteem salvestab järjekordse õige prognoosi. Aga mingi teadmata osa sellest täpsusest ei olnud kunagi ettenägemine. See oli toodetud. Ettekuulutus aitas põhjustada täpselt seda tulemust, mille ennustamise eest ta hiljem endale au võttis. Nii hakkab mudel, mis on alati ainult mudel, tunduma täppisteadusena. Ta ei kirjelda lihtsalt tulevikku. Uskumise kaudu aitab ta seda ehitada ja osutab siis tulemusele kui tõendile enda täpsuse kohta.

 

Probleem ei ole aususes. Sul on täielik õigus teada, kui olukord on tõsine. Probleem on selles, kui mudel antakse sulle saatuse nime all, kindlusega, mida ükski mudel ei ole välja teeninud, täpselt hetkel, mil sa oled liiga hirmul, et vastu küsida. Üks lause võib jätta ukse lahti. Teine võib selle kinni panna. Ja ainus inimene, kes saab selle lahti hoida, oled sina. Võta ettekuulutus vastu võimalusena ja ta jääb võimaluseks. Võta ta vastu oma saatusena ja sinust saab see, kes ta täide viib.

 

Haiguslugu kõnnib tuppa enne sind

 

Ettekuulutus töötab läbi sinu enda keha. Aga ta töötab ka läbi haigusloo, ja seal ei vaja ta sinu usku üldse.

 

Diagnoos läheb haiguslukku. Järgmisel korral, kui sa kabinetti astud, astub ta sisse enne sind. Uus arst on sinuga paberil juba kohtunud, enne kui sa suu lahti teed. Ta on lugenud silti, koodi, eelmise arsti otsust, kellegi teise muljet sinu keha kohta. Meditsiinil on isegi nimi sellele, mis edasi juhtub: diagnostiline hoog. Kui silt on kord külge pandud, muutub ta iga käe kaudu, millest ta läbi käib, raskemaks ja raskemini eemaldatavaks. Oletusest saab fakt selle kordamise kaudu.

 

Minu juurde tuli naine kangete liigestega. Tema analüüsid ei näidanud artriiti, aga arst ütles, et paneb artriidi siiski kirja, sest ilma selle koodita ei saa ta välja kirjutada ravimit, mida ta tahtis anda. Võib-olla mõtles ta head. Võib-olla oli see süsteemi sees kõige praktilisem liigutus. Aga vaata, mis juhtus. Patsient saabus kangete liigestega ja ta lahkus artriidijuhtumina. Sellest hetkest alates ei ole ta enam inimene, kelle liigesed mingil põhjusel ei liigu vabalt ja mille põhjus on veel teadmata. Ta on “artriit”. Iga uus sümptom loetakse läbi selle filtri. Iga uus visiit ei alga tema kehast, vaid haigusloost. Esimene arst kirjutas midagi üles, et süsteemis liikuda. Teine loeb seda diagnoosina. Kolmas ei vaata enam algusesse tagasi. Ja ühel päeval ei mäleta enam keegi, et see nimi ei olnud alguses üldse kindel.

 

See on sama mootor, mis Oidipuse loos, lihtsalt nüüd töötab ta müüdi asemel toimikukapis. Üks rida pannakse kirja. Kõik hakkavad selle ümber tegutsema. Aja jooksul tundub, nagu see oleks alati tõsi olnud. Silt ei muutunud täpseks. Ta muutus küsimatuks, mis võib süsteemi sees paista sama asjana.

 

“See on normaalne”

 

Minu juures käis patsient, kes oli viis aastat varem vähist tervenenud. Rutiinse kontrolli käigus leidis onkoloog tema organitest tsüstid. Kui ta küsis, kas neid peaks uurima, öeldi talle ei, sest kõigil on tsüstid.

 

Ma ütlesin talle, et mingu tagasi, pangu jalad maha ja küsigu uuringut.

 

Võib-olla oli arstil õigus ja tsüstid olid ohutud. Uuring näitaks. Aga pane tähele, kust see “kõigil on” tuleb. Kas tõesti kõigil? Või tundub see nii ainult onkoloogile, sest inimesed ilma tsüstide, kasvajate ja leidudeta ei jõua tema kabinetti? Ta ei näe kõiki. Ta näeb seda osa inimkonnast, kes jõuab onkoloogi ette, ja see osa on definitsiooni järgi see, mis laguneb. Sellest filtreeritud vaateväljast seest võib hakata tunduma, et kogu maailm on haige. See on amathia kõige tavalisemas riietuses. Tark inimene ajab oma kabineti maailmaga segi.

 

Sama juhtub seljavaluga. Inimene tuleb valuga, mis on tema elu aastaid piiranuid. Arst heidab pilgu pildile, heidab pilgu vanusele ja ütleb: see on normaalne. Aga kas see on normaalne mingis tähenduses, mis peaks sind lohutama, või on see normaalne ainult arsti jaoks, kes näebki peamiselt kehasid, millel juba valutab?

 

Ja siis teeb sõna oma kahju, sest patsient võtab selle üles. Kui talle öeldakse, et valu on lihtsalt vanus, et see on sellise keha tavaline hind, seab ta lae oma enesetundele ja lõpetab sellest kõrgemale sirutamise. Ta lõpetab otsimise, sest talle öeldi, et midagi ei ole leida. See alistumine ei ole kõrvaltoime. See on sama iseennast täide viiv ettekuulutus, lihtsalt selle kõige vaiksemas vormis. “Sul on kaks kuud” paneb sind lõppu ootama. “See on lihtsalt normaalne” paneb sind lõpetama parema enesetunde otsimise. Mõlemal juhul saab arsti sõnast lagi, millest sa enam edasi ei vaata.

 

Haigus ja valu on levinud. Sageli on nad arusaadavad. Nad võivad olla keha loogiline vastus sellele, kuidas inimene on elanud, liikunud, maganud ja ennast kandnud. Aga levinud ei ole sama mis terve, ja laialt levinud ei ole sama, mis paratamatu. See, et arst näeb midagi iga päev, ei tähenda, et sina pead selle oma kehas vastu võtma. Sa ei pea kannatama lihtsalt sellepärast, et paljud teised kannatavad samamoodi.

 

Ladinakeelne nimi ei ole mõistmine

 

On veel üks viis, kuidas diagnoos meid petab. Ta annab sulle nime, ja nimi tundub nagu mõistmine.

 

Inimene tuleb valu, kurnatuse, pinge või sümptomiga, mis ei mahu korralikku kasti. Ta on aastaid tundnud, et tema kehas toimub midagi, millele keegi ei saa pihta. Siis ütleb arst ühe sõna. Fibromüalgia. Migreen. Ärevushäire. Krooniline valu. Ja korraks tundub, et asi on lõpuks mõistetud.

 

Aga nimi ei ole veel mõistmine. Inimene ütleb, et tema lihased ja sidekoed valutavad, ja arst vastab ladina keeles, et tal on valu lihastes ja sidekoes. Fibro, kiud. Müalgia, valu. Sa läksid arsti juurde lihasvaluga ja tulid välja teadmisega, et sul on lihasvalu, ainult ladina keeles. 

 

Nimi võib olla kasulik. Ta võib lasta süsteemil tegutseda. Ta võib tuua kergenduse inimesele, kes kartis, et ta kujutab kogu asja ette. See on midagi väärt. Aga nimi võib ka vestluse liiga vara lõpetada. Enne nime oli küsimus: miks see keha valutab? Pärast nime muutub küsimus vaikselt selleks: kuidas ma selle diagnoosiga elan? Need on kaks täiesti erinevat maailma, ja teine võib sulgeda ukse, mida esimene alles püüdis avada.

 

Sinu valu ei vaja ladinakeelset sõna, et olla päris. Sinu keha ei pea mahtuma kategooriasse, et väärida tähelepanu. Ja kui nimi ei suuda sinu kogemust seletada, siis on läbikukkumine nimes, mitte sinus. Keha ei ole kategooria. Ta on see keha, see hingamine, see pinge, see ajalugu, see elu, mida see inimene on elanud. Seepärast ei alga päris kohtumine kehaga nimest. Ta algab kuulamisest.

Pane diagnoos tagasi sinna, kuhu ta kuulub

 

See kõik ei tähenda, et diagnoos oleks mõttetu. Vastupidi.

 

Diagnoos on võimas tööriist. Ta aitab arstil ohtu märgata, ravi valida, edasisi uuringuid suunata, süsteemis liikuda ja rääkida teiste spetsialistidega ühises keeles. Mõnikord päästab õige diagnoos elu. Prognoos võib aidata inimesel teha raskeid otsuseid, valmistuda, rääkida perega, mõista, kui tõsine olukord on, ja kasutada oma aega ausamalt. Probleem ei olnud kunagi selles, et arstid diagnoosivad. Probleem algab hetkel, mil kõik unustavad, mis laadi teadmisega on tegu.

 

Diagnoos ei ole sina. Ta on mudel sinu seisundi kohta. Prognoos ei ole sinu tulevik. Ta on hinnang selle kohta, mida on varem nähtud juhtumites, mis sarnanesid sinu omaga. Need on võimsad instrumendid selle süsteemi sees, mis nad ehitas, ja nad on jaoskonna toimik, mitte universumi kohtuotsus. Hea arst teab seda. Hea arst ei aja oma sõna jumala sõnaga segi. Ta teab, et diagnoos on parim lugemine olemasolevate andmete põhjal, et prognoos on tõenäosus, mitte kohtuotsus, ja et inimene tema ees on alati suurem kui toimik.

 

Patsient on sageli see, kes seda ei tea. Hirmunult, kindlust otsides, autoriteedi ees istudes tahab ta uskuda, et keegi lõpuks teab. Ja selles hetkes võib ta teha kõige ohtlikuma liigutuse üldse. Ta annab oma saatuse ohjad süsteemile üle.

 

Nii saad meditsiinist kätte kõige rohkem, mitte kõige vähem. Kasuta seda. Kuula arsti. Tee uuringud. Võta tõsiselt seda, mis on tõsine. Kui sul on vaja operatsiooni, ravimit, erakorralist abi või onkoloogi, kasuta neid. Ja samal ajal ära põlvita mudeli ees. Võta diagnoos vastu informatsioonina, mitte identiteedina. Võta prognoos vastu võimaliku kaardina, mitte ettekuulutusena. Küsi küsimusi. Küsi teist arvamust, kui miski sinu sees ei jää rahule. Kuula oma keha. Hoia oma vastutus protsessis elus. Inimene, kes jääb maandatuks ja avatuks, kes teeb koostööd ilma kummardamata, saab haiglast päris kasu, sest ta suudab võtta kõik, mida haiglal pakkuda on, ja samal ajal edasi vaadata.

 

Ja hoia veel üks uks lahti. See, et sellel süsteemil ei ole sulle ravi, ei tähenda, et ravi ei ole olemas. See tähendab, et see meetod, nende tööriistadega ja nende seinte sees, on jõudnud oma piirini. See on päris ja kasulik asi, mida teada. Aga see ei ole sama, mis tee lõpp. Sellest, mida sõna “ravimatu” tegelikult väidab ja mida ta väita ei saa, on veel palju rääkida, ja ma teen seda teises artiklis. Praegu piisab sellest, kui keeldud vaiksest hüppest: et kui meie ei saa, siis järelikult üldse ei saa.

 

Miks osteopaat ei diagnoosi

Osteopaat ei diagnoosi, sest osteopaat ei ole oraakel. Minu töö ei ole öelda sulle, kes sa tegelikult oled, ja veel vähem on minu töö öelda, mis sinust saab. Ma ei tea seda. Kui sa tuled minu juurde valu või pingega ei ole minu töö sulle nimi külge panna ja see sinu elu tõena tagasi anda. Minu töö on kuulata. Kuulata seda, mida sina oma kehas tunned, ja seda, mida sinu keha minu käte all näitab. Ma püstitan oletuse, kontrollin seda, püüan leida, kust pinge algab, kus liikumine on takistatud, kus keha hoiab. Ja kui ma midagi leian, annan ma selle sulle tagasi mitte ettekuulutusena, vaid tähelepanekuna. Siin tundub olevat pinge. See võib olla koht, kust muster algab. Muudame seda ja vaatame, kas sinu tunne muutub.

 

Me töötame koos. Sinu enda keha tunnetus ja minu käed kohtuvad samas uurimises. Mitte kordagi ei pea ma selle sees eeldama, et minu mõistmise piir on reaalsuse piir. Ma näen seda, mida ma näen. Ma tunnen seda, mida ma tunnen. Ma annan selle sulle edasi nii ausalt kui suudan, ja siis sina otsustad, mida sa sellega peale hakkad. Parimal juhul leiame takistuse, miski su kehas liigub, ning sa saad tagasi tunde, et sinu keha ei ole lukus saatus, vaid elav süsteem. Halvimal juhul ei leia me midagi kasulikku ja sa lähed proovid teist lähenemist. Sinu keha vastab. Sina tunned. Sina valid. Minu töö on ainult aidata sul ohjad enda kätte tagasi võtta.

 

Kui üks meetod jõuab oma piirini, siis see piir on fakt meetodi või meetodi praktiseerija kohta, mitte sinu saatuse kohta. Ühe nägemisviisi piir ei ole reaalsuse piir. Alati on teisi viise vaadata.

Võta oma nimi tagasi

 

Diagnoos võib olla tööriist. Ta ei tohi saada sinu nimeks.

 

Sa võid minna arsti juurde, teha uuringud, võtta ravimit, minna operatsioonile, saada haiglast päriselt abi ja samal ajal mitte anda oma saatust süsteemile üle. Need kaks asja ei ole vastuolus. Sa ei pea põlvitama selleks, et koostööd teha. Sa ei pea ennast väikseks tegema selleks, et abi vastu võtta. Sa ei pea uskuma, et arst teab sinu kohta kõike, et kasutada seda, mida ta päriselt oskab.

 

Epistemoloogia uurimine on üks parimaid vastumürke, mida ma tean, pimedale autoriteediusule, sest see näitab, kui kergesti mõistus ennast petab. Mitte ainult rumal mõistus. Mitte ainult ebaaus mõistus. Iga mõistus. Inimene ei pea valetama, et sind eksiteele viia. Piisab sellest, et ta on ennast ise ära petnud, ajanud oma mudeli maailmaga segi ja öelnud midagi liiga suure kindlusega hetkel, mil sina olid liiga hirmul, et vastu küsida.

 

Sellepärast ei saa viimane autoriteet sinu elu üle kuuluda kellelegi teisele. Mina näen seda, mida mina näen. Arst näeb seda, mida arst näeb. Uuring mõõdab seda, mida ta suudab mõõta. Diagnoos nimetab seda, mida süsteem nimetab. Aga sina oled see, kes elab selles kehas. Sina oled see, kes tunneb, kas lause teeb sind elavamaks või väiksemaks, kas seletus avab ukse või sulgeb selle, kas sind kuulatakse või lihtsalt pannakse toimikusse. Sul ei ole alati õigus. Aga sa ei tohi ennast ära anda. Sest kui sa annad oma nime diagnoosile, oma tuleviku prognoosile ja oma viimase sõna autoriteedile, siis ei pea keegi sind vangistama. Sa teed seda ise.

 

Sa ei ole diagnoos. Sa ei ole mediaan. Sa ei ole haiguslugu. Sa ei ole kellegi teise hirm, tema kitsaks jäänud mudel ega sinu kohta kirjutatud ettekuulutus. Sa oled elav inimene elavas kehas. 

 

Ja kuni sa oled elus, ei ole sinu lugu veel kinni kirjutatud.