Indreku 3. järjelugu: Armastusväärsus
Armastusväärsus
kõikjal.
Sigin-sagin ja vaikuserahu vahelduvad nagu ka Mauruse koolis, kus
korraga on palju kära ja müra ning ringi jooksmist ning hetk hiljem
paneb keegi pauguga ukse plärts kinni.
Kogu koolimajas on seejärel vaikus, kostub veel kalssiruumidest kolinat
ja vaikselt hääbuvat suminat, mis saab olla vaid peale vahetundi koolis.
See, mida Fred Jüssi kooli vaikuseks pidada võinuks.
Keegi hilinenu veel kuskilt jookseb, tuleb uksest ja sahmib oma
asjadega, põrandale kukkuvad susside heli kajab üle koridori ja juba
astub ta klassi ja täiesti ilma vabandamata ütleb, tere kallikesed – ka
mina jõudsin tulla, et teile täna jälle toredasti meeldida.
Kõik tervitavad ja koolipäev saab alata.
Enda kuulamise võimalust lubav loomulik foon, mis annab arusaamise
sellest, mis sageduslikus väljas sel hetkel ollakse on null sagedus.
Mauruse koolis seda vahel segas matemaatikaõpetaja Molotovi reljeefsed
väljendused sellest, kes parasjagu matemaatikas on idioot, aga tahtvat
tema sõbrad olla või armastusest terve nahaga ilma matemaatikata
pääseda.
Temale siis kõlbasid kõik väljendid, mis seda parimalt tema meelest
peegeldasid ja tegi seda kõva häälega sestikuleerides.
See kalkun, direktriss pidas teda ilusaks meheks ja kujutage endale
ette, nüüd peab tema ennast seepeale peeglist vaatama ja enda eest
hoolitsema nagu sunnitööline, kel kael kammitsas.
Mõistate: mees ja ilus.
Kuna matemaatika õpetaja Molotovi jaoks peeglist tõde ei paista siis on
võimalik, et kas peeglist näeb üldiselt valet või seda õudust, mida ta
lihtlabaseks kartulivagude vahel olevas pimeduses valehammastelt
peegelduvaks kuu valguseks peab.
Olgu kuidas on aga selle kalkuni tõde muutus hoopis huvitaval kombel
linalaka tõeks ka ilma peeglita.
Lõppes sellega, et matemaatikast polnud mitte vähimatki kasu armastuse
vastu võitluses sest Molotov oskas oma räuskava ropendamise ja tahumata
väliskoore taha peita palju ka armastust väärivaid sõnu, mida ainult
linalakk kuulda oskas ja võibolla just selle pärast ta üks silm lahti
tema läheduses kenasti minestama kukkus.
Siin koolis, kus on kokku tulnud armastuse fännid, saame me vaadelda
armastust läbi loodusseaduslikkuse aga loodusseadus ei ole sugugi üksnes
ratsionaalne, nagu loodusteadlased seda kipuvad seletama.
Naispooles ratsionaalne kujundab emotsionaalset poolt ja meespooles
emotsonaalne pool kujundab ratsionaalset arusaamist armastusest.
Me inimesena olema sedasi ehitatud ja sel viisil ehitatuna ei ole
tegemist mitte kunagi inimese, kui mõlema soo esindajaga.
Naises on meest ja mehes on naist vastavalt tema vaimule aga oma
füüsilises pooles on mehes 100% mateeriat, mis on 100% kokku pandud
Suure vaimu, kui kõiksuse loodusseadusliku korra alusel.
Sedasi on ka naised, naised on samuti 100% füüsiliselt naised ja nad on
kokku pandud 100% loodusseaduslikul alusel vaimu kinnitusega.
Mehe aju ehitus lubab vastu võtta emotsioone ja muuta neis
ratsionaalselt ajukeemiat sedasi, et nad tunnevad ennast armununa.
Naised aga näevad ratsionaalsuses midagi sellist, mis võimaldab neil
tunda emotsiooni, mis avab neis armumise tunde.
Mehed käituvad rohkem ratsionaalselt aga naistel tuleb olla seepeale
emotsionaalsemad, et saaks sündida armastus.
Kui juhtus sedasi, et molotovide ratsionaalsus vihastab tema linalakka
siis ka see oli piisav emotsioon, et sellisesse karusesse mehesse
armuda.
See on selline puudutus naises ja kui naine seepeale suurest õnnest
kokku kukub siis on see emotsioonist, mis paneb molotovid armuma.
Ühelgi sedasi väljendatuna “ilusal mehel”, ei tasu kunagi seepärast
emotsionaalsel pinnal otsuseid teha sest naised on nendes asjades
tuhandeid või sadu tuhandeid aastaid ees meestest, kordi paremad, kui
mehed.
Kogu kõiksuse loome kujuneb emotsiooni najal armastusest ratsionaalsuse
vastu – naispoole loomingus.
Suur Jumala vaim on küll oma aluselt ratsionaalne, mis aga samas loob
emotsioone läbi naispoole, kui mateeria enda.
Dünaamika paneb käima staatika.
Ratsionaalsete otsuste puhul aga tasub naistel oma emotsioonidega
hakkama saada ja meest usaldada siis pääseb ka armastus toimetama temas
endas emotsiooni näol.
Kui nüüd küsite, et kas on võimalik armastada ja vihata korraga kedagi
või midagi?
Palun väga – ka see on loodusseaduslik ja sellega vägagi võimalik ja
just sedasi see ongi ainumalt võimalik.
Vihata ratsionaalseid otsuseid on ka väga tervistav sest nad loovad
mingit laadi emotsiooni, mida lõppkokkuvõttes endas armastama saab
hakata sest see juhendab vihkamisele vastupidises suunas liikuma.
Kui inimese armastus selles inimeses tahab midagi armastada siis ka
sellel peab olema sobiv tasakaalupunkt ja seal on ratsionaalsus ja
emotsionaalsus omavahel tasakaalus.
Oli huvitav märgata, kuidas kalkunist sai linalakk ja karmist kõvatajast
sai mees, kes jättis päeva pealt kõige ja valis järgneda emotsionaalsele
linalakale. Mees, kes täiesti ebaratsionaalselt armus.
Nagu matemaatikule kohane, kaotas ta oma usu matemaatika päästvasse
võimu ja armus lihtlabaselt ära.
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole
seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei
lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas” ja ongi kõik.
Mida kõike selles Suures vaimus ei ole, selles on kõike ja seepärast ta
ongi kõik.
Kõiksusest leidub kõike, nagu näiteks neid vaimusid, mis meid kõnetavad.
Mauruse kooli vaim eestlaste vaimus ja siin Osteopaatia Akadeemias on ka
Osteopaatia rajaja Andrew Taylor Stilli vaim nende eestlaste vaimus, kes
siin osteopaatiat arendavad.
Nendes kõigis peab olema oma ratsionaalsus ja emotsionaalsus
armastusväärsel moel tasakaalus, et see saaks midagi vaimset luua.
Muidu nad ei oleks need vaimud, mis midagi luua saavad.
Meil eestlastel on ka rahvuslikke vaimusid nagu Laulupeovaim,
Ülemistevanavaim ja kasvõi Tartuvaim.
Ma ei tea, mis vaim see viimasel ajal on Eesti juhte juhtimas aga küllap
ka seal saab midagi head sündida üksnes ja ainult siis, kui see on
neutraalis.
See neutraal on Toompeal vahel üsna defitsiidis ja tihti puudub sealt
üldse sest nad ei tee kunagi midagi selliselt tasakaalukat, et see
kõigile sobida saaks.
Igaühe kujutluses on need vaimud omal armsal viisil ja suhtlevad iga
inimese enda isiklikust hingevaimust lähtuvalt, tema endaga ainukt tema
enda hinges.
Teevad seda tema jaoks täpselt sedasi, kuidas Suur vaim oma
loodusseadustega selle on kõigi jaoks eraldi võimaldanud.
Suur Vaim loob loodusliku korra ja see kujundab kõik vaimud ja selle,
mille me vaimsuseks saame nimetada ja siis nimetame me ka vaimu
algallikaks, mis kogu kõiksuse mateeria oma seaduste järgi loob.
Teeb seda väga ratsionaalselt sest loob vastava sagedusliku välja
sellesse füüsikasse, kus on mateeria.
Mõni peab seda sõnaks, teine heliks, kolmas mõtteks sellest aga see suur
pauk kenasti kestab ja aina paugub juurde.
Paneb kõik, mis kasvab kasvama seestpoolt väljapoole ja see ongi vaimsus
sest mateeriale, kui Suurele emale ei meeldi hakata kasvama mitte
kusagilt ka kusagile sissepoole ei emotsionaalselt ega ratsionaalselt.
Ainult tema sees saab kasvada kõik väljapoole sedasi et ta ise saab
kasvada raskemaks, see on naises olev ratsionaalsus sest ta ei anna seda
emotsionaalselt kellelegi teisele. Ahnus ise.
Naised on selles suhtes absoluutne – egoistlikud iludused.
Egoistlik õigus on nende pärusmaa ja vaidluse alla ei kuulu.
Kui mateerial on juba selline reegel, et tema ei taha endasse kasvada –
vaid tahab väljapoole endast kasvatada eraldi olevat uut mateeriat.
Selliseks puhuks vaim paneb selle reegli kehtima ja sünnib selline
vaimsus, kui reeglistik ainult juhul, kui talle see ka endale igati
ratsionaalsetel kaalutlustel sobib.
Ja loomulikult vaatamata kõigele kasvab kõik väljapoole igast tema
punktist vaadates, kus iganes see punkt parasjagu asub.
Laps sünnib siia ilma ema seest sest ta tuleb sedasi seestpoolt
väljapoole.
Kui vaim seda reeglit oma armastuses ei pane kehtima mateeriasse seemne
näol siis kasvamist ei sünni.
Kui ema ei lase endas last kasvama panna siis last samuti ei sünni ja
see egoism on naiseks olemise õigus.
Seepärast on vaja loodusseaduslikku süsteemi, mis väljendub armastuses,
kus on kaks osapoolt – pluss ja miinus, mis kokku teevad nulli.
Null on neutraalsus ja see loob ka inimeses hingevaimu.
Miinus on emotsionaalne pool ja pluss on ratsionaalne ja vastavalt pluss
energeetika ka töötab emotsionaaluses.
Kui osteopaat läheneb inimese fasciatele, mõne emotsionaalse laenguga.
Olles ülevas rõõmus või tige millegi suhtes siis fascia inimeses ei võta
vastu seda signaali sest see ei ole neutraalsus.
Indrek pidi olema neutraalis, kui Tiina sülle võttis sest Tiina armastus
nõudis temalt seda emotsionaalselt.
See oli hetkeline imeline üleminek proua Vaarmanni keldrikorteris, kus
Tiina andis Indrekule midagi olulist emotsionaalsel tasandil, mis
Indreku ratsionaalsuse kujundas armastuseks ja Tiina sai tagasi usu
armastusse – sai sedasi terveks saada.
Stilli vaimsus räägib meile läbi tema õpetuste ja ta kirjeldab seda,
kuidas selle vaimuga inimeses saab suhelda, olles ennast neutraalsesse
vaimsesse olekusse viinud.
Meie esivanematel oli vaim kõigel ja kõigega sai suhelda aga selle vaimu
omadust ei osata enam enda jaoks mõtestada sest peetakse neid vaimusid
endast väljapool olevateks.
Kõigil loodusrahvastel, veel alles olevatel pärismaalastel ja
indiaanlastel on need vaimsused endas veel olemas ja ka Otseopaatia
rajaja Still sai oma suure ja olulise mõjutuse märgata ja mõista seda
vaimsust just Ameerika põlisrahvaste esindajatelt.
Aga sellest ma räägin hiljem täpsemalt.
Kui läheneda mistahes elulisele nähtusele neutraalsel pinnal siis see
saab vastata sama neutraalsusega ka meis.
Armastus võib puudutada mateeriat ka emotsionaalse päästiku kaudu.
See on siis, kui vaim käitub emotsionaalsel pinnal ja teeb midagi
ootamatut aga vajalikku, et saaks ratsionaalsed kaalutlused hakata
emotsioonidest armastust looma.
See on pilt Vargamäelt, kus isa Andres möödus Marist sel ajal, kui Mari
põrsaid talitas ja neile ämbrist rokka sõimesse valas, endal tagumik üle
aia uppis põssatas.
Korraga suur käsi laks vastu tagumikku ja see searoka ämber oli isal
kenasti nagu kroonunekrutil viltu peas.
Mari lehvis küll tulise vihaka nuttes sauna poole minema aga hakkas omas
peas miskipärast natukese aja pärast, kui oli rahunenud kalkuleerima.
Mida rohkem kalkuleeris, seda vähemaks kadus temas seda ehmatust, mis
enam ei olnudki viha ja tekkis hoopis armastus näkku ja naeratust
iseendale jagus ka seepärast rohkem.
Juba mõne aja pärast leidus olukordi, kus seisti üksteisel lähemal ja
vaadati teistmoodi silma.
Need olid ajad, kui oli vaja üle saada ema leinast ja lasta elul edasi
veereda.
Sedasi on kõigega aga neid olukordi ei saa me teadlikult luua, me saame
neid teadvustada – need sünnivad lihtsalt ise ja sedasi nagu see
armastus, see sama loodusseadus meis ise selle kujundab.
Vahel teeb ta seda väga üllatavate võtetega aga armastuses on neid kohti
olemas, mis kutsuvad teda puudutama vastavalt tema soovidele, mitte
sedasi, nagu me seda teadlikult vastu võtta sooviksime.
Alles hiljem hakkab kooruma sellest puudutusest midagi ja ka seda pole
kunagi võimalik meil ette näha ega prognoosida, ühtegi stsenaariumi
sellest kirjutada ega selle järgi võtmeid kellegi südamesse anda.
Ometi me teame, et see on olemas ja me nimetame seda armastuseks.