Imikud, lapsed – meie kasvavad võsukesed. Kuidas nendest aru saada?
Lõviosa minu kabineti tööst on viimasel ajal pühendatud imikutele. See erakordselt habras ja samas elu kõige kiirema arengu periood üleüldse. Fenomenalne, millise arenguhüppe teeb vastsündinu hetkeks, kui ta on saanud aasta vanuseks. Kõik järgneva elu kasvamised ei ole ligilähedased sellele, mis toimub esimese aastaga.
Sealjuures väga suur osa sellest arengust toimub magades. Kaheksa kuni üheksa tuhat tundi esimese aasta jooksul. Kas te kujutate seda ette? Kui täiskasvanu magaks sama suure osa oma aastast, oleks see peaaegu kogu tema olemasolu.
Aga laps magab ja kasvab. Magab ning tema aju õpib maailma tundma. Magab ning keha õpib, kus on üleval ja kus on all. Magab ning kusagil sügaval valmivad oskused, mida vanemad mõne nädala või kuu pärast rõõmuga märkavad. Esimene pilk. Esimene teadlik naeratus. Esimene pööre. Esimene samm. Mulle tundub vahel, et me kipume nende saavutuste suurust unustama. Täiskasvanuna peame arenguks sageli midagi väga suurt – uut ametit, uut keelt, uut eluetappi. Samal ajal õpib imik mõne kuuga kasutama oma keha viisil, mida meie peame enesestmõistetavaks. Kes talle seda õpetanud on? Kuidas ta teab, kuhu suunas arened?
See on üks põhjustest, miks mulle meeldib lastega töötada. Nende juures on areng nähtav. Käega katsutav. Kui täiskasvanu tuleb vastuvõtule valuga, siis sageli otsime põhjust minevikust. Midagi on juhtunud aastaid tagasi. Mõni kukkumine, operatsioon, pikk stressiperiood. Lastega on teistmoodi. Ma ei otsi seda, mis on kadunud, vaid seda, mis tahab alles sündida. Oskust, mis on järgmisena ukse taga ootamas. Millist tuge vajab keha, et järgmine arenguetapp saaks loomulikult avaneda. Sellepärast et kogu tema olemus pürgib selle poole.
Mõnikord tulevad vanemad vastuvõtule väga konkreetse taotlusega. Laps keerab pead ainult ühele poole või ei taha kõhuli olla. Sageli on kaebuseks katkendlik uni. Lapse ei maga, ema ei maga. Suletud ring. Seedimine teeb muret, kõige laiemas mõttes. Need on päris küsimused ja päris mured. Kuulan ema lugu. Isa lugu. Vahel vanavanema lugu. Ja siis kuulan veel. Seda osa, mida sõnadega ei räägita. Lugu, mida räägib lapse keha. Mure, millega tullakse, ei ole kõige olulisem osa loost. See on lihtsalt koht, kust see sama lugu ennast näitab. Nagu puu oks, mille järgi aimame, milline võib olla juurestik maa all. Lapse keha on tervik. Ta ei jaga ennast ortopeediaks, neuroloogiaks või gastroenteroloogiaks. Need on täiskasvanute, „tarkade inimeste“ kategooriad. Kastid ja lahtrid. Lapse jaoks on kõik üks. Sama hingamine, mis liigutab rindkeret, mõjutab kõhtu. Sama närvisüsteem, mis aitab rahuneda ema süles, osaleb ka seedimises. Sama keha, mis õpib pead hoidma, valmistub juba roomamiseks. Lapse juures on seda lihtne näha. Keha ise ei jaga ennast osadeks. Meie mõistus on seda teinud. Lastega töötamiseks ongi oluline kujundada ja arendada endas seda oskust näha päriselt tervikut. Mitte ainult keha, vaid kogu süsteemi, sest laps on selle lahutamatu osa. Tihti piisab väga väikesest muutusest selles süsteemis, ilma suurema sekkumiseta. Ilma vigadeparanduseta. Sageli ei ole vaja midagi juurde anda. Piisab sellest, et miski saab eest ära astuda. Siis ilmub nähtavale see, mis on kogu aeg olemas olnud. Ja juba on ime sündinud. Kõik hakkab muutuma. Kõik on juba muutunud.
Kui oled lapsevanem ja loed seda artiklit, siis võib-olla tasub täna lihtsalt vaadata oma last magamas. Mitte hinnata. Mitte võrrelda. Mitte otsida internetist arengutabeleid. Lihtsalt vaadata. Kui palju tarkust peitub selles väikeses kehas.
Ma olen kindel, et kui sa sellisel hetkel kuulatad, siis kusagil sügaval sees tärkab usaldus selle vastu, et elu ise teab. Ja et on midagi palju suuremat kui vanema raamatutarkus.
Võib-olla just sellest samast kohast sünnib ka osteopaatiline pilk. Mida kauem ma imikute ja lastega töötan, seda vähem otsin vastuseid ainult teadmistest ja seda rohkem õpin märkama elu ennast selle avaldumises.
Osteopaadi töö ongi imeline, sellepärast et saame näha tervist. Eriti laste puhul. Nende juures on see tervis tõesti tuntav, nähtav, käega katsutav. See ei ole kusagile kadunud, isegi siis kui tundub, et on. Mõnikord ta lihtsalt on vaiksem, kuid alati kohal. Isegi kõige keerulisemates ja näiliselt väljapääsmatumates olukordades. Osteopaadi töö ongi kõigepealt märgata seda tervist, potensiaali, elu tema eheduses. Võtta see alguspunktiks. Ning ehitada edasise teekonna trajektoor just sellest kohast. Olgu see teekond siis pikk või lühike. Sujuv või konarlik. Alguspunkt jääb ikkagi muutumatuks. Ja see ongi elu/osteopaatia võlujõud.
Olge terved ja rõõmsad. Ja mõnikord lihtsalt olge.
Katarina