Keha kui oraakel: verepeegel, mis räägib hinge keeles
Keha kui oraakel: verepeegel, mis räägib hinge keeles
Me käime arstide juures, anname vereproove, täidame numbrite tabeleid – aga mis siis, kui veri räägib midagi rohkemat kui ainult füüsilise keha seisundit?
Mis siis, kui veri ei mõõda ainult elu, vaid ka elamata elu?
Kui hemoglobiin langeb, võib arst öelda: „Sul on kerge rauapuudus.“
Aga hing sosistab: „Sa oled kaua kandnud teisi, endale hapnikku andmata.“
Kui neerud hakkavad filtreerima vähem ja albumiin imbub uriini, võib spetsialist murelikult noogutada.
Aga sisemine hääl ütleb: „Sa oled hoidnud endas midagi, mida tuleks lõpuks vabaks lasta.“
Ja kui kolesterool tõuseb, võib keha küsida: „Kuhu oled peitnud oma loovuse, millel pole olnud väljapääsu?“
Keha ei protesti, ta palub. Armastuses.
Keha ei karju kunagi esimesena.
Ta sosistab.
Ta joonistab mustreid vereanalüüsile, hingele mõistetavas keeles.
Ta ei karista.
Ta ei anna hinnanguid.
Ta hoiab. Ja siis… kui sa liiga kaua oled end unustanud, hakkab ta rääkima.
Vereanalüüs kui hinge peegel
Mõned usuvad, et veri kannab meie eluenergiat.
Mina usun, et veri kuulab ja kogub kõike, mis meis toimub.
Tundeid, mida me ei julge välja öelda.
Soove, mida oleme edasi lükanud.
Hirme, mida püüame vältida.
See, et midagi on „natuke üle normi“, võib olla kutse – mitte hirm.
kiri sügavamale iseenda sisse.
Võimalus lugeda keha kui müstilist kirja, mis ei vaja arstikraadi, vaid kohalolu.
Kui sa istuksid oma vere kõrvale nagu sõbra kõrvale…
… ja küsiksid:
- Millele sa osutad?
- Millest sa mind kaitsed?
- Millist loomingut ootad minult?
… siis võib juhtuda ime.
Su keha hakkab rääkima.
Ja sa kuuled.
Me ei pea ootama, et tervis kukuks kuristikku.
Me ei pea ootama diagnoosi, et uskuda, et midagi on valesti.
Me võime hakata kuulama juba täna.
Vereproov võib olla rohkem kui raport – see võib olla luule.
Keha ei taha meid parandada.
Ta tahab meid terveks luua.