Helista+372 5557 7338

Оsteopaatia ja manuaalteraapia erinevused

Tänapäeval on maailmas arvukalt ravimeetodeid, mis mahuvad tinglikult termini "manuaalmeditsiin" alla. Siia alla kuuluvad kiropraktika, yumeiho, manuaalteraapia… ja osteopaatia. Kuid osteopaatia ja ülal loetletud meetodite sarnasus piirdub vaid sõnaga ’manuaalne’, mis tähendab, et arst kasutab patsiendi ravis omaenda käsi (lad manus – käsi).

Erinevalt manuaalteraapiast ei tähenda osteopaatia mitte eraldiseisvate haiguskollete, vaid organismi kui terviku ravimist – selle struktuuride, biokeemia ja neurofüsioloogia ühtsuses.

Manuaalteraapia ja osteopaatia – ravi ja printsiibid

Kui vaadelda osteopaatia ja manualteraapia ravisüsteeme lähemalt, siis võib mõlemas leida nii sarnaseid kui lahknevaid jooni.

Pole sugugi liialdus väita, et manuaalteraapia oma tänapäevases klassikalises variandis on alguse saanud sellest samast osteopaatiast. Tuntud Tšehhi arst Karel Lewit töötas 20. sajandi 50−60ndatel aastatel osteopaatia võtete põhjal välja manuaalteraapia süsteemi, võttes osteopaatide arvukatest diagnostika- ja ravitehnikatest üle vaid mõned arusaadavamad lihaste ja liigeste manipuleerimise metoodikad. Nende strukturaalsete võtete tõhusust oli kerge katseliselt tõestada, mis lõi hea aluse manuaalteraapia tunnustamiseks neuroloogide, ortopeedide ja füsioterapeutide poolt.

Oma algsel kujul sisaldas manuaalteraapia küllaltki laia diagnostikavõtete spektrit ning kasutati sugugi mitte ainult „raksudega“ manipulatsioonravi meetodeid.

Samas, levides Nõukogude Liidu avarustes ja hiljem postsoveetlikus ruumis, hakkas manuaalteraapia muutuma. Manuaalteraapia laialdane levik tõi kaasa standardsed raviprotokollid, mille kohaselt arst teostas rea järjestikuseid lihaste venitamise võtteid (paremal juhul) või asus kohe lülisamba manipulatsioonide juurde mitmes standardses kohas (nimme-, rinna- ja kaelapiirkond, roided). Tervikuna olid sellised seansid kiired – üks protseduur nõudis 5−10 minutit ning sellega kaasnes meeldiv reflektoorne lihaste lõõgastumine, kehaomaste opiaatide-endorfiinide (valu- ja stressivastaste „õnnehormoonide“) vallandumine vereringesse ning lülisamba liigesliikuvuse ajutine taastumine.

Manuaalteraapia taolise mittespetsiifilise ravi probleem seisnes osaliselt haiguse tõelise põhjuse mittemärkamises. Manuaalteraapia arst töötas reeglina lülisambaliigeste funktsionaalsete blokeeringutega – kompensatoorselt tekkinud piirangutega kindlates piirkondades. Aga kuivõrd blokeeringu ja lülide nihkumise tõeline põhjus jäi kõrvaldamata (osteopaatias on teada, et sageli ei peitu põhjus mitte lülisambas, vaid siseelundite seisundis – nende nihkumises, spasmides ja koljuluude liikuvuse häiretes), siis nii valu kui liikuvuspiirangud pöördusid ikka ja jälle tagasi, mis tõi endaga kaasa kümneid järgnevaid raviseansse. Kui paranemine ka toimus, siis oli tavaliselt tegu keha hüperkompensatsiooni ja sümptomite leevenemisega, kuid mitte tegeliku tervenemisega. Lühikese aja järel tulid nii valu kui muud sümptomite kompleksid tagasi, mis nõudis uusi manuaalteraapia kuure, mille tulemus oli sageli veel vähem püsiv.

Selline haiguse põhjuste ignoreerimine ongi peamine erinevus osteopaatia ja klassikalise manuaalteraapia ravimeetodite vahel.

Tuleb märkida, et alates läinud sajandi 90ndatest aastatest, mil osteopaatia Venemaal ja SRÜ riikides levima hakkas, on manuaalteraapia teinud läbi olulisi muutusi. Tegelikult toimub nii osteopaatias kui manuaalteraapias ravimine kätega, seega said just manuaalterapeutidest esimesed osteopaatia katsetajad. Paljusid algselt osteopaatia varamusse kuuluvaid võtteid reklaamitakse täna laialdaselt kui nüüdisaegse manuaalteraapia tehnikaid. Nende seas on lihas-fastsiaalne lõõgastamine (releasing), lihas-energeetilised tehnikad, pehmete kudede artikulatsioonid ja (isegi!) mõned kraniosakraal- ja vistseraalosteopaatia tehnikad.

See on kahtlemata ainult hea, kuid et vallata osteopaatia võtteid, veel enam, et mõista osteopaatia filosoofiat ja õppida leidma esmast kahjustuskollet (düsfunktsioone) ei piisa kuuekuulisest väljaõppest, mida pakuvad riiklikud meditsiiniõppeasutused manuaalteraapia õppekava raames.

Tegelikult nõuab isegi kolme ja poole aastase õppe läbimine osteopaatiakoolis hiljem veel aastatepikkust täiendõpet ja kümneid seminare, et läheneda osteopaatilise ravimeetodi meisterlikule valdamisele.

Käesoleva ülevaate lõpetuseks võib öelda, et nii osteopaatia kui manuaalteraapia on väliselt sarnased, kuid tähtis on nende sisuline erinevus. Mitte asjata ei pööranud esimene osteopaat Andrew Taylor Still oma Kirksville’i kolledžis rõhutatud tähelepanu just osteopaatia filosoofiale ja käte palpatoorsete oskuste väljatöötamisele ning vähem erinevatele tehnilistele võtetele ja manipulatsioonidele. On ju võtete omandamine lihtne, palju raskem on tagada, et need võtted seejuures ka toimiksid – raviksid…

Täiendus 19.11.2010

Alates osteopaatilise ravisüsteemi tekkimisest on osteopaatia meistrid teinud korduvalt katseid seda lühidalt ja täpselt sõnastada. Paljusid osteopaate ei rahuldanud sõna teine pool ’paat’ mis tuleneb sõnast patoloogia. Mõned väitsid, et see ei ole mitte ladina vaid inglise päritolu (ingl path – tee, rada). Teised arvasid, et õigeks tõlgendamiseks tuleks pöörduda kreeka keele poole, milles pathos (kr – πάθος) tähendab tunnet, seega oleks osteopaatia just nagu luude tunnetamine ja ravimine.

Samas Andrew Taylor Still ise valis uuele ravisuunale nimetuse sihiliku kontrastina terminitele ’homöopaatia’ ja ’allopaatia’. Need mõisted tulenevad sõnadest allos – võõras, s.t ravimine vastandi abil, ja homeo – sarnane, s.t ravimine sarnase abil. Selliselt võetuna tähendas osteopaatia ravimist luude kaudu: kui muutused skeleti-lihassüsteemis võivad häirida organismi teiste elundkondade talitlust, siis võib selle sama skeleti-lihassüsteemi kaudu neid häireid ka korrigeerida.

Toome siinkohal veel osteopaatia kui termini seletusi.

«Osteopaatia on filosoofiat, teadust ja kunsti ühendav süsteem. Filosoofiline baas sisaldab ideed keha struktuuri ja funktsiooni lahutamatust ühtsusest nii tervise kui haiguse tingimustes. Teaduslik osa põhineb keemilistel, füüsikalistel ja bioloogilistel uurimustel ning tervise toetamises ja haiguste profülaktikas ja ravis oluliste tegurite analüüsil. Osteopaatilise meditsiini kunstiline osa seisneb filosoofiliste printsiipide ja teadusalaste teadmiste rakendamises ravitegevusse.»

Täiendus 19.11.2010

Manuaateraapia võtted on kasutatud juba tuhandeid aastaid. Tõenäoliselt hakkasid neid rakendama juba muistsed ravitsejad luumurdude, nihestuste ja muude tugi-liikumiselundkonna kahjustuste korral eesmärgiga asetada luud paika ja need fikseerida. Üks nüüdismeditsiini alusepanijaid – suur Kreeka arst Hippokrates – oli arvamusel, et manuaalteraapia on kõige tõhusam lülisamba haiguste ravimeetod. Tänapäeval võivad paljud Hippokratese võtted tunduda üsna tavatud, sest nt selgroolülide paikapanemiseks venitasid kaks arsti-abilist käsi- ja jalgupidi rihmadega spetsiaalse laua külge seotud patsienti rihmadest, samas kui juhtiv arst käis paljaste jalgadega mööda kannataja selga, tehes kahjustatud kohtadel väljaulatuvatel lülidel jõulisi vajutusi. Huvitava kokkusattumusena kasutatakse Tai massaažis ja mõnes Araabiamaades levinud massaažiliigis sarnaseid võtteid tänini, ehkki need nõuavad äärmist ettevaatust ja tegija suurepärast ettevalmistust – on ju keharaskust rakendades võimalik kergesti lülisammast traumeerida.

Venemaal seostatakse manuaalteraapia ajalugu kõige sagedamini luude paikapanemisega. Samas ei ole see kogu tõde. Tõepoolest on rahvaravitsejad tegutsenud külades sadu aastaid, pärandades oma teadmisi ja oskusi suguvõsa liini mööda edasi. Seejuures erinesid vanad kätega ravitsemise võtted aga oluliselt nendest, mida praktiseeriti nõukogude kultuuriruumis 20. sajandi 80ndatel aastatel Karel Lewiti süsteemi järgi. Paljude muistsete tervendajate võtted tuginesid peamiselt nn lühikese hoovaga löögimeetodil. Lülisamba probleemide korral teostasid külaravitsejad järske kiireid lööke peopesa põhimiku või sõrmedega lülisamba väljaulatuvate lülide pihta, püüdes neid nii õigesse asendisse tagasi panna. Mõnikord, nt rinnapiirkonnas andis selline manipulatsioon häid tulemusi, teistel juhtudel, eriti kaelapiirkonnas, võisid tekkida tugevad kahjustused kuni letaalse lõpuni. Klassikaline manuaalteraapia eelistas lülisambal kasutada nn pika hoovaga manipulatsioonimeetodeid, kusjuures eelnevalt lõdvestati lihaseid postisomeetriliste lõõgastusvõtetega ja nihkunud lülisambasegmentide sulgemisega kaitseks traumaohu eest.

Kõige tuntumatest lühikese hoova meetodi kasutajatest rääkides ei saa mainimata jätta Kasjani ja dr Gritsenkot. Neist viimane täiustas oluliselt kogu metoodikat, muutes seda turvalisemaks ja vähem traumeerivaks.

Huvitav on asjaolu, et Venemaal alustavad paljud manuaalterapeudid osteopaatia õpinguid ja hakkavad tegutsema just selles valdkonnas. See on seotud osteopaatia suurte ravivõimalustega, ohutuse ja mugavusega mitte ainult patsiendi, vaid ka operaatori seisukohast.