Helista+372 5557 7338

Muusika inimese elus 2

Ema laul on parem ideaalsest heliplaadilaulust

– Ma lugesin, et muusikaterapeudid aitavad naisi isegi sünnituse ajal ja sünnitusjärgselt. Kuidas see toimub ja milleks see vajalik on?

– Esiteks tegeletakse Ameerikas sünnitajatega veidi teistmoodi: kui ei tehta keiserlõiget, siis võib palatisse tulla kas või viis inimest, keda iganes, et olla koos sünnitajaga. Ka muusikaterapeut (kes on sel juhul reeglina ka sertifitseeritud sünnitoetaja) võib seal olla. Sünnitusel on mitu faasi, neist igaüks nõuab isesugust lähenemist. Esialgses faasis on naisel vaja rahuneda, puhata, teise faasi ajal keskenduda tuhude rütmilisusele, kolmandas jõud kokku võtta ja nii edasi. Muusikaterapeut teeb tulevase emaga koostööd juba varem, et valida muusikat sünnituse iga faasi jaoks.

Veel on olemas perinataalne intensiivteraapia, kui laps on kriitilises olukorras – ta pole emaga, pole kodus, vaid kuvöösis, voolikutest ümbritsetud, ema alati ei lubatagi tema juurde. Uuringute kohaselt saab neonataalset teraapiat vajav laps, keda toetatakse muusikateraapiaga, keskmiselt 11 päeva varem koju kui teised.

– Talle antakse muusikat kuulata?

– Võimalusi on mitmesuguseid. Jane Standley koolkond Floridas töötas välja tehnilise lahenduse, mille puhul lapsele antakse näiteks niisugune lutt, millega on ühendatud juhtmed – kui ta hakkab lutti imema, siis kuuleb ta rahulikku muusikat või oma ema hääle salvestust. Joanne Loewy koolkond New Yorgis töötas välja metoodika, mis võimaldab muusikaliste instrumentide abil imiteerida üsasiseseid hääli. Peale selle kasutab ta palju hällilaule – muuhulgas ka selle jaoks, et parandada vanemate psühhoemotsionaalset seisundit selles keerukas olukorras.

– Muide, hälilauludest. Kui pole ei kuulmist ega häält – kas hälilaulu tuleks ikka laulda? Või oleks parem seda plaadilt mängida?

Parem on laulda ise, kuna olulisim pole mitte laul, vaid ema – ja ka isa – koostegevus lapsega. Sellise muusikalise suhtlemise ajal, hällilaulu lauldes, toimub midagi väga tähtsat, inglise keeles on selle nimetuseks bonding – see on täiskasvanu ja lapse vahele sideme loomine. Sel juhul ei ole kartus, et mul pole täiuslik hääl või muusikaline kuulmine, üldsegi arukas. Ema ja isa hääl on lapse jaoks niikuinii kõige paremad, kõige meeldivamad, seepärast on ikkagi vaja laulda! Ja hääl areneb selle protsessi käigus.

– Kas on ka mingeid uurimusi, mis kinnitavad, et nii on hea ja õige?

– Seda ei ole veel väga süstemaatiliselt uuritud, kuid tulemused on väga huvitavad. Need kinnitavad näiteks, et kui ema jääb sünnitusjärgsesse depressiooni, siis regulaarne muusikaline koostegevus lapsega õhtuti enne und võib depressiooni kergendada või koguni vältida! Seda põhjendatakse tõsiasjaga, et laulmise ajal toodab keha neidsamu hormoone, mida tavaolukorras toodetakse ema ja lapse suhtluse ajal.

Isegi lapsega loomuliku sideme puudumist, mis on põhjustatud näiteks olukorrast sünnitusmajas, saab mingil määral kompenseerida just hällilauludega – selleks tuleb teadlikult võtta aega näiteks kümme minutit. Lapsele teeb see head, ta on emaga, ta tunneb, et ema on lõõgastunud ja oma tähelepanuga täielikult temale keskendunud, lükates selleks ajaks kõrvale kõik oma tegevused, pesemata lutid ja sokid.

Lisaks omandab laps sel hetkel väga palju uut! Meloodiaga liituvad sõnad, lapse jaoks on keel aga veel täiesti tundmatu valdkond. Sellele lisandub liikumine, kuna ema kiigutab last või kõnnib isa lapsega toas ringi; samuti visuaalsed kujutised – vaja on meelde jätta ema nägu, isa käed, kuidas isa lõhnab (kuidas ema lõhnab, see on juba teada, tema annab ju piima, aga isa lõhn on uus ja tuleb samuti meelde jätta!). Seepärast on iga ema või isa lauldud laul (ilma pillimänguta) parem kui ideaalse esitusega heliplaadilaul.

– Sellest järeldubki, et inimese isiksust ei määra füüsika?

– Loomulikult!

Ma arvan, et paljus määrab selle ühiskonna kultuur – kui me kardame invaliide,siis tekitab see ühe olukorra, kui aga lastega juba varakult niisugustest asjadest rääkida, siis on reaktsioon hoopis teine. On arusaadav, et mingil määral on stigmatiseerimist kahjuks kõikjal, me oleme ühiskonnana niiviisi loodud. Kuid sealsamas Ameerikas on programmid, mille käigus tavakooli lapsed käivad ühel kindlal päeval keskuses, kus kohtuvad näiteks inimesega, kellel pole jalgu, sest ta ronis redelile, kukkus ja tulemus oli niisugune.

Nad on selle inimesega ühes ruumis, saavad talle silma vaadata ja küsida: “Kas sa tunned oma jalgu?” või: “Kas sul oli valus? Kas sul on kahju, et nii läks?” Nad saavad isegi istuda ratastooli, sellega sõita, saada teada, mis tunne on selles olla. Järgmisel päeval tuleb nende juurde klassi aga pime inimene ja nii edasi.

– Kuidas te kasvatate oma lastes lahkust ja osavõtlikust kaasinimeste vastu? Kuidas te tutvustate neid tõsiasjaga, et selles maailmas on ka valu ja haigusi? Kas nad teavad, millega te tegelete?

– Ma arvan, et neil on lihtsam, sest nad kasvavad kord ühes, kord teises riigis. Neil on kergem, sest nad näevad sagedamini neid n.ö ebatavalisi inimesi. Meie pere kultuur on selline, et me vastame juba kõige varasemast east peale ausalt kõigile nende küsimustele, sealhulgas ka neile, mis on seotud valu ja hirmuga: “Ema, miks sa Venemaale sõidad? Milleks sa need pillid kaasa võtad? Kuhu me lähme?” Ma räägin neile: “Ma lähen niisugusesse majja, kus elavad lapsed, kellel pole ei ema ega isa.” – “Miks neil pole ema ega isa?” – M “Sest nad sündisid, võib-olla, mitte päris sellistena, nagu ema ja isa lootsid.” Mulle tundub, et aus avameelsus lastega rääkimisel on aidanud neil kartusest vabaks jääda – neis pole hirmu.

Minu lastel on samuti oma piirangud – poeg vajas mõned aastad eripedagoogilist lähenemist, teda aitasid füsioterapeut ja kõneterapeut. Tal ei ole diagnoosi, kuid ta kasutas seda tuge, tunnetas oma eripära. Ja talle on kerge selgitada, et kõik on erinevad, et see on lihtsalt väga loomulik elu jätkumine. Ei ole piiri invaliidsusega inimeste (mul on isegi raske seda sõna öelda!) ja invaliidsuseta inimeste vahel.

– Või et on väga palju religioone peale õigeusu, isegi kristlastel on väga palju konfessioone, inimesed usuvad erinevalt. On erineva nahavärvusega inimesi ja nii edasi. Väga-väga palju erinevusi! Kuna me mõlemad abikaasaga kasvasime Nõukogude ajal ja sellele järgnenud aastatel, lpsed aga juba hoopis teises keskkonnas, siis kui nad esitavad meile loomuliku ja lihtsa küsimuse: “Miks inimesed erinevad üksteisest? Miks nemad palvetavad nii, aga meie hoopis teistmoodi?”, siis on meil keeruline õigeid sõnu valida.

Niiviisi, et mitte mõista kohut nende üle, kes on teistsugused, ja samal ajal toetada meie elustiili, selgitada, miks meie elame nii, aga mitte teisiti; et nad omandaksid põhitõe: olulisim on iseennast jälgida, hoolitseda selle eest, et sa toimiksid nii, nagau vaja on, ära mõista kohut teiste üle. Kuidas anda seda põhimõtet edasi niiviisi, et see ei muutuks snobismiks? See on ilmselt kõige keerulisem…

– Mille üle te uhkust tunnete, kui vaatate oma kaasmaalasi? Ja mis teis, vastupidi, eemale tõukab?

– Mind rõõmustab ja võlub vene kultuuri, loomuse mitmekihilisus, see, kuivõrd eri tasandel võib meil toimuda inimeste suhtlemine, meie paindlikkus suhtlemisel. Ma isegi ei tea, kuidas seda sõnastada – mõistatuslik vene hing, tõenäoliselt! See ilmneb tõsiasjas, et meil on võimalik formaalsetes suhetes väga ettevaatlikult väljendada sümpaatiat või antipaatiat inimese suhtes, selles, et me saame väga lähedaselt suhelda, kui soovime. Mulle meeldib see inimsuhete lai spekter. Ma arvan, et see on paljus eotud vene keelega, kuna see on samuti mitmetahuline tänu rikkalikule süntaksile…

– Nüüd te räägite juba nagu filoloog…

– Jah, filoloog minus ärkas! Sõnade vormiõpetus, võimalus registrit vahetada… me saame oma suhtluse inimestega väga huvitavalt üles ehitada. Võib-olla et selles, mis puudutab emotsioonide kehalist väljendamist, mitteverbaalset suhtlust, jääme me Ameerikale või teistele riikidele alla, kuna oleme kammitsetumad… Enamasti pole meie, venelased, mitteverbaalselt kuigi väljendusrikkad. Kuid me kompenseerime selle kõnega!

Veel tajun ma võrdlemisi teravalt isikliku ruumi puudumist, selle pidevat rikkumist nii metroos kui tänaval. Näiteks võib võõras inimene mulle öelda: “Ema, teie lapsel pole mütsi peas, see on korralagedus!” või hakata üle terve vaguni häbistama selle eest, et ma olin oma töösse süvenenud, ei märganud tipptunnil vagumisse sisenenud last ega pakkunud talle istet. Pojaga riieldakse kirikus tema pikkade juuste pärast, püütakse talle rätti pähe panna. See on ootamatu ja ebameeldiv.