Helista+372 5557 7338

Muusika inimese elus 1

“Haiglas mõistad selgemini, et inimese isiksust ei määra füüsika”

Miks on oluline laulda lapsele hällilaulu, kuidas muusika depressiooni ravida ai ja mille tõttu käib ta psühhiaatriaosakondades ja vanadekodudes, sellest räägib muusikaterapeut Alissa Aprelev.

Klassika insuldi ja rokkmuusika depressiooni vastu

Alissa, kas on tõsi, et muusika abil saab inimest mitte üksnes rahustada, vaid isegi aidata tal terveneda: näiteks tuua ta välja kaua kestnud depressioonist või kiirendada tema paranemist pärast insulti, traumat, stabiliseerida skisofreeniahaige seisundit? Kas niisugused fantastilised asjad juhtuvad teie praktikas sageli?

– Muusikateraapia võib tõepoolest mõjutada füsioloogiat, inimese terviseseisundit. Näiteks saab autistliku lapse kõnelema õpetada – esialgu lauldes, seejärel aga, vähehaaval muusikat kõrvale jättes, on võimalik saavutada tulemusi olukorras, kus kõneterapeut on sageli jõuetu.

Imesid muidugi juhtub, kuid nende imede taga on pikaajaline patsiendi, muusikaterapeudi ja teiste spetsialistide koostöö. Muusika ei aita ju iseenesest, see on üksnes tööriistaks terapeudi käes. Siin on aga oluline kõik: patsiendi haiguse iseloom, tema muusikalised eelistused, isiksus ja kultuur, patsiendi ja terapeudi omavahelised suhted, kohtumiste sagedus ja kestus, terapeudi kogemused ja teadmised, selle valdkonna teadusuuringud, muusikaterapeudi koostöö teiste ravimeeskonna liikmetega.

– Mille läbi muusika toimib?

– Nende omaduste läbi, mis tal on. Näiteks on olemas nähtus, mille kohta kasutatakse nimetust rhythmic auditory stimulation – rütmiline auditoorne stimulatsioon. See termin kirjeldab nähtust, mille puhul me kuuleme väga rütmilist, organiseeritud muusikat ja meie sisemine bioloogiline rütm sünkroniseerub sellega. Just seepärast on äärmiselt raske vältida välise rütmi taktis käimist. Samal põhjusel on oluliselt kergem teha füüsilisi harjutusi muusika saatel.

Sama asi toimub siis, kui Parkinsoni tõbe põdev, insuldi- või ajutraumajärgses seisundis inimene ei suuda piisavalt hästi oma käsi või jalgu juhtida ning taastub musikaterapeudi abil: spetsiaalselt valitud muusika valmistab tema närvisüsteemi, kogu organismi liikumiseks ette. Rütmiline stiimul mõjutab ajutüve närvirakke, just see ajuosa aga reguleerib hingamist, südametööd ja kõiki meie rütmilisi tegevusi.

– Kas need on teaduslikud andmed?

– Jah, niisuguseid uurimusi tehti ja neuroloogiline muusikateraapia tekkis 1990. aastate keskel, kuna siis tekkisid tehnoloogiad – fMRT, PET, täpsemad biokeemilised testid –, mis võimaldasid aru saada, mis toimub ajus muusika kuulamise ajal. Me hakkasime mõistma, kuidas see kõik neuroloogilisel ja hormonaalsel tasandil toimib!

– Mis seal siis toimub?

– Laulmise ajal näiteks toodab organism samasuguseid hormoone – dopamiini, oksütotsiini, prolaktiini – nagu ema organism vastsündinuga kohtumisel, armunute või emotsionaalselt väga lähedaste inimeste organism omavahelise suhtlemise ajal. Seepärast tekib inimestel üheskoos lauldes lähedustunne. Millise iganes koori liikmelt võib küsida, kuidas nad end üheskoos lauldes tunnevad – alati tekib niisugune ühtsustunne.

– Kas on ka vastupidist, hävitavat muusikat? Paljud õigeusklikud kritiseerivad näiteks rokkmuusikat, ütlevad, et see muudab inimese agresiivseks. Kas muusika võib olla kahjulik?

– Füsioloogilises mõttes tuleb seda ette: meie sisemised kuulmisorganid kaotavad aja jooksul tundlikkuse. Kahjuks nad ei taastu: lapsepõlvest alates hakkab kõigil kuulmine halvenema, täiskasvanud näiteks ei kuule enam mõningaid sagedusi, mida kuulevad lapsed. Kui me kuulame muusikat väga valjusti, siis degenereeruvad sensoorsed rakud kiiremini.

Muusika võib olla kahjulik ka siis, kui sellel on väga tugev negatiivne laeng ja me ühendume sellega seesmiselt. Oletagem, et me viibime mingis meid kahjustavas olukorras, sel juhul võime end tinglikult “laadida” negatiivse muusikaga, kuna see on meile sel hetkel lähedane. Me sukeldume sellesse aina sügavamale ja sügavamale ning võime enese sellesse negatiivsusse kaotada…

Teisest küljest on igal inimesel oma “jõudu andev” muusika, mis stabiliseerib tema seisundit, mida ta kasutab kui enesele ümber tõmmatavat kaitsvat keepi – ta mähkub sellesse, et tunda end mugavalt.
On muusika, mida me endaga seostame.

Muusikateraapias ongi äärmiselt oluline leida see muusika, mida inimene endaga seostab, olgu see siis rokk, metal, klassikaline või rahvamuusika. Seda leides me otsekui ütleme inimesele: “Ma olen sinuga, ma mõistan sind!” Isegi kui meile ei meeldi rokk, aga talle meeldib, siis võib see talle täiesti kasulik olla, kuna aitab luua kontakti.

Lisaks sellele on rokk heliliselt väga väljendusrikas, selles on nii palju energiat, et mõne inimese jaoks muutub ta selle energia oluliseks allikaks! Ma rääkisin juba rütmilisest auditoorsest stimulatsioonist – mõnikord on hapras seisundis, depressioonis inimesele vaja välist stiimulit, et teda sellest seisundist välja tuua, panna liikuma, elama, tegutsema.

– Kas inimene võib olla ise enese muusikaterapeudiks – tinglikult öeldes, panna rokkmuusika mängima ja vabaneda depressioonist? Või on siiski vaja spetsialisti?

– Depressiooni tõenäoliselt rokiga välja ravida ei anna. Kuigi tuleb ette, et inimene kuulab rokki, aga seejärel võtab kätte kitarri, hakkab kirjutama laule sellest, kui halb tal on, ja see võib olla osa paranemisprotsessist. Ilmselt ei saa öelda, et inimene saaks ise olla “enda muusikaterapeudiks”, kuid seda, mida kuulata, on võimalik teadlikult valida.

Kui ma tunnen, et mingi muusika koormab mind ja sunnib ebasoovitavasse seisundisse, siis tuleb teadlikult midagi muuta. Saab leida muusika, mis mulle sel hetkel vajalik on. Oluline on eesmärk. Mida ma praegu tahan? Kas ma tahan praegu magama jääda? Ma olen õhtuti ärevuses? Võib-olla kuulata keelpille, harfi, valida midagi sellist, mille tämber rahustab. See on terve protsess! Seda saab teha iseseisvalt, kuid muusikaterapeuti on ette valmistatud selleks, et ta saaks aidata praktiliselt igal millises iganes vanuses inimesel leida talle sobiva muusikavaliku.

– Huvitav, kui musikaalsus on kaasa sündinud omadus, miks siis on inimesi, kellele on”karu kõrva peale astunud”? Kas niisuguseid inimesi üldse saab “muusikaga ravida”?

– On mitmesuguseid selgitusi. Esiteks oleme me kõik eri tasemel musikaalsed juba geneetiliselt – see on see, mida inglise keeles nimetatakse nature, loodus. Lisaks võib mõjutada see, kui peres pole kombeks muusikaga tegeleda – see on nurture, kasvatus. Kuid musikaalsust saab ka arendada! Näiteks on minu poeg väga musikaalne – see voolab temast otsekui iseenesest, ta on alati laulnud.

Tütrega on teistsugune lugu, tal on teised geenid. Aga ta tegi tohutuid jõupingutusi, et saada vennaga enam-vähem samale tasemele. See oli võimalik! Tütar pole loomu poolest musikaalne, kuid ta tunneb end muusikas kindlalt. Musikaalsuse arendamise protsess on eriti märgatav, kui tegeleda väikelastega. Isegi kui alguses tundub, et lapsel pole ei kulmist ega häält, areneb see ikkagi, seega on mõtet panna lapsi muusikakooli või koori laulma.

Kas hobi korras kitarrimängu õppinu võib olla muusikaterapeut?

– Kuidas muusikateraapia protsess välja näeb? Te tulete haiglasse, hospiitsi, palatisse, ümberringi on tundmatud inimesed… millest te alustate?

– Muusikateraapias töötavad kõige paremini need meloodiad ja laulud, mis on inimestele juba tuttavad, mida nad armastavad. Seepärast püüan ma kõigepealt teada saada, mis neid huvitab – klassika või džäss või Nõukogude laulud või laulud multifilmidest – ja püüan maksimaalselt sellest lähtuda. Teiselt poolt püüan ma aru saada, mida inimene antud hetkel vajab.

Kui on näha, et ta on väsinud, on näiteks mitmeid tunde või päevi haiglas olnud, tal on ebamugav selles tugitoolis uinuda, kui on näha, et ta on juba viimase piiri peal ega suuda rohkem midagi… siis püüan ma meie muusikalise koostöö korraldada niiviisi, et ta rahuneks, lõdvestuks, hingaks rahulikult, kuulaks muusikat peaaegu nagu hällilaulu ja võib-olla isegi uinuks.

– Kas see õnnestub paremini professionaalidel või asjaarmastajatel?

– Igaühel on oma probleemid. Professionaalsete muusikute probleem seisneb selles, kuidas murda barjäär lava ja kuulaja vahel, kuna muusikud on harjunud, et kõik tuleb õigesti teha (see on võtmefraas!), veatult, mingil juhul ei tohi komistada. Muusikateraapias kehtib teine põhimõte. Võib kasutada mitmesuguseid väljendusvorme. Näiteks teraapilise kontserdi puhul on kuulajate ja lava vahel selge piir. Kuid aina enam levib interaktiivne variant, mille korral muusikud ja vabatahtlikud teevad vahetut koostööd. Selle aluseks on tähelepanu suunamine iga inimese isiksusele ja tema selle hetke vajadustele.

– See tähendab, et laval on muusik tähelepanu keskpunktis, teraapias keskendub tähelepanu aga vanaemale vanadekodus, patsiendile haiglas, lastele psühhoneuroloogilises internaadis?…

– Jah! Ja selles mõttes on professionaalsel muusikul sageli väga raske ümber häälestuda. Siin on tal hoopis teine ülesanne – mitte ideaalselt mängida, vaid luua suhe, kontakt sellega, kellega ta töötab, muusikast saab vaid vahend selle jaoks. Seejuures ei taba aidatav sugugi alati nooti, tal võib puududa muusikaline kuulmine ja nii edasi – sellega tuleb harjuda. Ma häälestan alati oma muusikalise taju, oma muusikalise isiksuse vastavalt sellele, kellega ma koostööd teen.

– Aga mis on harrastajate probleemiks?

– Harrastajal on teistsugune tõke: “Aga äkki ma mängin noodist mööda?” Ta tunneb, et on muusikaliselt ebakompetentne, et tal jääb puudu väljendusvahendeist. Tegelikult on see kasulik kahtlus – see annab võimaluse areneda ja kogemusi juurde saada. Lisaks tajub vabatahtlik teataval määral omaenda inimlikku haavatavust, oma ebatäiuslikkust ja seetõttu ei vaata ta ülalt alla sellele, kellega töötab.

Muusikateraapia on väga mitmekesine. Näiteks on olemas väga formaliseeritud neuroloogiline muusikateraapia, mille puhul muusikalised protokollid on maksimaalselt formaliseeritud, tegevus on rajatud reale harjutustele, inimlik vastasmõju, suhtlus terapeudi ja kliendi vahel on viidud miinimumini.

On kliinilisele improvisatsioonile toetuv lähenemine, mille töötasid välja Nordoff ja Robbins. Selles paradigmas on muusikaterapeut väga paindlik ja tugev muusik, ta mängib eri instrumentidel, kuleb väga hästi harmooniat, meloodiat, improviseerib suurepäraselt, sudab käigu pealt laule kirjutada ja tal on tohutu repertuaar. Tema muusikaline külg ja oskus luua tõhusaid teraapilisi suhteid kliendiga on tema suurimaks jõuks, lisaks teab ta üht-teist psühholoogiast, meditsiinist, defektoloogiast, akadeemilistest programmidest. Kõik see võimaldab tal töötada äärmiselt erinevate haigustega, häälestudes kliendi vajadustele ja võimalustele.

Hoopis teistlaadi lähenemine tulenes ekspressiivsest teraapiast, selle loojaks on Paolo Knill – inglise keeles öeldakse selle kohta “low skill, high sensitivity”, mis tähendab “baasilised oskused, suur tundlikkus”. Terapeut ei pea olema muusikuna ekspert, kes laitmatut mängib, esmajärjekorras on tema eesmärgiks psühhoteraapiline kontakt kliendiga. Seega kasutatakse muusikat eeskätt mitteverbaalse meetodina probleemi vaatlemiseks, väljendamaks sõnadeta mingit konflikolukorda.

– Näiteks? Kuidas saab probleemi muusikaga väljendada?

– Näiteks konflikt problemaatilise teismelise ja tema isa vahel muutub terapeudi poolt struktureerituna kahe džembe trummi dialoogiks. Või trummi ja šeikeri dialoogiks – kusjuures tavaliselt domineerivale isale võib muusikaterapeut pakkuda vaikset šeikerit, et teismelise “hääl” saaks lõpuks kuuldavaks. Niiviisi kantakse igapäevane olukord üle muusikalisse keskkonda ja kõik osalised saavad võimaluse näha probleemi uuel viisil.

– Milline muusikateraapiline meetod teile kõige lähedasem on?

– Mul on võrdlemisi eklektiline praktika, kuid ekspressiivse teraapia lähenemine näib mulle vabatahtlike muusikute jaoks kõige perspektiivsem – on ju nende jaoks muusikalise vastasmõju eesmärk eeskätt hoolealuse psühhoemotsionaalne toetamine, suhtlemine, võimalus lasta inimesel tunda, et ta pole üksi, jagada tema valu ja kannatust. Näiteks lapse jaoks lastekodus on oluline teada, et olgu või iga kahe nädala tagant, mitte sagedamini, kuid keegi tuleb ta juurde, siin polegi laitmatu musikaalsus nii oluline kui inimlik osavõtlikkus. See mudel ei võimalda aga niisama tõhusalt töötada näiteks füüsiliste sümptomitega kui neuroloogiline muusikateraapia.

– Oletagem, et inimene mängib üsna hästi kitarri ja laulab. Kas ta saab kedagi oma oskusega aidata?

– See sõltub eeskätt tema inimlikest omadustest, võimest teha koostööd teiste inimestega. Rõhutame aga, et siinkohal ei räägi me mitte muusikateraapiast, vaid muusika teraapilisest efektist. Muusikaterapeut on spetsialist, kellel on vähemalt bakalaureusekraad, kes on läbinud mitmekuulise internatuuri meditsiini-, haridus- ja sotsiaalasutustes, seejärel aga sooritanud edukalt sertifitseerimiseksami ja lubatud praktikale. Kõik see võimaldab muusikaterapeudil töötada sügavamal tasandil, keerulisemates kliinilistes olukordades, keerulisemate sümptomite ja ülesannetega – võrdselt teiste ravimeeskonna liikmetega.

Kuid olukorras, kus muusikaterapeudi teenus pole kättesaadav, võib kitarrimängija teda teatud määral asendada. Muidugi pole sel juhul jutt sügavast teraapilisest tööst. Aga elementaarset psühhoemotsionaalset tuge saab niisugune muusik anda. Kui inimene läheneb olukorrale teadlikult, mõistab oma töö piire ja järgib elementaarseid ohutusreegleid, siis siin tõsiseid vastunäidustusi pole. Siin on olulisim tähelepanelik tundlikkus inimese suhtes, kellega me töötame.

Jätkub…