Helista+372 5557 7338

Meie elu juhivad hormoonid

Mürk, mis elab teie ajus kolm aastat on pärit hormoonidest

Miks mõned inimesed mitmesuguseid asju teevad, aga teistele pole iialgi midagi antud, millegagi kindlustatud, midagi pakutud?
Miks ühtede inimeste jaoks on olemas võimalused ja vajalikud inimesed, aga teiste ümber on maailm otsekui üksnes püüniseid ja vampiire tulvil? Kuidas siis ometi nii?!
Mänedžerina töötades, palgates ja vallandades inimesi, õpetades välja meeskondi ja juhtivtöötajaid, pole see küsimus mulle juba viimased viis aastat rahu andnud. Alles selle aasta veebruaris San Diego konverentsil läks pilt lõplikult paika. (Ärge ehmuge sellest, et alguses märkate teaduslikke sõnu, just need aitavad meil ootamatute järeldusteni jõuda).
Meie aju juhivad hormoonid.
See tähendab, et aju kas võtab või ei võta otsuseid vastu mitmesuguste hormoonide mõjul. Need hormoonid avaldavad kestuse poolest äärmiselt mitmekesist mõju meie käitumisele ja tehtavatele otsustele.
Aga nüüd tervitus kõigile lugejaile ja püüame sellest aru saada.

Lühike “kirjaoskamatuse likvideerimise” kursus ja selgitused, millest täpselt me kõnelema hakkame. Millised hormoonid meid mõjutavad ja kui pikalt nad meie ajus viibivad. Ajukeemia

1. Dopamiin
2. Oksütotsiin
3. Serotoniin
4. Kortisool

Enne kui sellesse keemiasse süveneda, katsume mõnevõrra mõista, miks me üldse räägime sellest, et keemia juhib aju. Näib ju, et inimene on mõistuse ja vaba tahtega olevus ning kõik muu taoline jutt?
Valime mudeli, mis oleks mõistmiseks piisavalt abstraktne.
Anatoomiline mudel (kõik need mitmesuguste nimetustega aju osad) on antud lihtsustatud analüüsi jaoks liiga keeruline, võtame lihtsama, moodulmudeli või tasandilise mudeli. MacLeani kolmetise aju kontseptsiooni mudel rahuldab piisavalt üldistatud lähenemise korral meid siinkohal täiesti.

Aju sees on tegelikult KOLM aju:

• Human ehk inimaju (neokorteks)
• Mammal ehk emotsionaalne/limbiline aju
• Reptile ehk reptiiliaju, kõige iidsem aju (ellujäämisinstinkt)

Vaatame, kellel on ajuga vedanud.

• Maod ei mõtle, nad üksnes reageerivad, tegutsevad, paljunevad, peaaegu ei tunne valu.
• Koertel on soovid, tahtmised, nad teevad vahet staatusel, neil on karjatunnetus, nad on seltsilised, tunnevad valu, pettumust.
• Ahvid või inimesed omavad loogikat, suudavad arvutada ja lugeda, rääkida, hoida tasakaalu, kuulavad ja teevad muusikat.

Esimesed keemilised ebameeldivused

95% kõigist lahendustest leitakse reptiili- või limbilises ajus.
Aga meie pöördume oma kõnes, kirjades ja esitlustes inimaju poole, mis on väga hästi välja õpetatud ja oskab öelda EI. Ta hoiab meid muutuste eest. Mõelge järele, see tähendab, et teie aju takistab teid muutumast… see tähendab, ta mõtleb, et kaitseb teid muutuste eest. Ja mida võimsam on teie aju, mida rohkem tal kogemust on, seda halvem teile.
Targad inimesed oskavad ennast kaitsta. Kõige eest.
Millised sündmused või olukorrad on päästikuks ühtede või teiste hormoonide jaoks?

Dopamiinipäästikud

Olukorrad, kus me ootame midagi meeldivat või ootamatut, kuid positiivset. Toime kestus: 2 minutit.

Oksütotsiinipäästikud

Kaitstusetunne, ühendustunne, armastus, lapse sündimine. 6 minutit kõigest, pärast on vaja taas midagi uut kogeda või kinnistada.
Muide, paljud suitsetajad pole sõltuvuses mitte nikotiinist, vaid oksütotsiinist. See tähendab, et nad pole harjunud mitte nikotiiniga, vaid suitsetajate sotsiaalse keskkonnaga – võimalusega rääkida, teha vaheaeg.

Serotoniinipäästikud

Üleolek, staatusetõus, võit, tuntus ja tunnustus. Tervelt 24 imelist õndsust. Võitja ööpäev. Linna paljaksröövimise kuupäev.

Endorfiinipäästikud

Veidi vähem, umbes 4 tundi supleme nauditavas mõistmises, et me oleme lihtsalt elus, eksisteerid ja üldse oled! Selgitame. Näiteid on nii palju.
1. Kui alguses oli valus, aga pärast adrenaliinilainel enam mitte.
2. Siiras naer, pisarad või raev – lisamärkusena, need kõik on mõju poolest ühel tasemel.
3. Lihasnauding: massaaž näiteks.
4. Nauditavad helid, muusika, rütm (oot-oot, see on ju klubiõhtu?)
5. Meenutus kõigest ülalloetletust võib samuti toimida.

Kortisoolipäästikud

1. Ema ja lapse lahutamine
2. Lahutus abikaasast või petmine abikaasa poolt
3. Staatuse kaotus pärast vallandamist
4. Sotsiaalne isolatsioon (vaikus)
5. Kui teid peteti
6. Üle elatud kahju, kaotuse, hirmu tunne.

Kas on ideid, palju võib niisugune tunne vastu pidada?

Kolm aastat. KOLM $%^! aastat.

Tervist, evolutsioon ja kõik meie eellaste poolt üle elatud valu ja pettumused:

ära mine sinna – söövad ära, sinna ära roni – kukud, oled alati söönud rohelisi vilju – järelikult söö edasi, ei ole mürgine. Aju on väga vastuvõtlik just kortisooli suhtes, sest see on meil aidanud ellu jääda kui bioloogilisel liigil. Me ei jookse eriti kiiresti, ei lenda kuigivõrd, aga oleme ikkagi ellu jäänud. Kortisool ja aju, mis laskis ennast sellest tohutult tugevasti mõjutada. Nii oli vaja.
Mõelge järele. Kortisool püsib meis kolm aastat. Ja sunnib meie aju pidurduma. Sunnib meie aju meid kaitsma. Karistati? Ära tüki esile. Vallandati? Hoidu varju. Aju õpib väga kiiresti.
Me ei usu. Me ei usu endasse, sest kortisool on juba meie ajus.

Kortisool on meid õpetanud, et me ebaõnnestume.

Oot, aga miks siis mõnedel õnnestub?

Äri, karjäär, huvitav töö, komandeeringud. Kuidas siis nii? Mis neil jäi kortisooli väheks, kui seda kõigile jagati, või kuidas?
Aju õpib. Nii halba kui head.

Ühed on õpetatud olema ei keegi ja istuma paigal, varjates iseendagi eest, et neil üldse on oma arvamus. Teised seevastu on õpetatud tõusma, minema ja tegema.
Uudised ja kogu negatiivsuse voog televiisorist õpetavad meile abitust. Sest seal on kõik halvasti, midagi juhtus, sina aga oled siin ega saa midagi teha. Aju jätab meelde, et pole tarvis sisse lülituda, kui juhtub midagi halba. Me oleme juba mitu korda jätnud sisse lülitumata (vaadates televiisorit) ja midagi halba pole juhtunud. See tähendab, et pole tarvis reageerida. Tuleb minna mööda. Õpitud abitus. Sest mõtlevad ja aktiivsed inimesed pole suure inimeste juhtimise süsteemi vaatepunktist vajalikud. Õpetame neid olema abitud.
Kuid saab õpetada oma aju teistviisi mõtlema. Luues otsuste, tegevuste ja preemiate seose. Kasvatades ajus harjumust midagi teha. Ta omandab ka selle suurepäraselt.
Mõtlesin, kas jagada seda teiega või mitte, aga kui me siin juba kõnelema intiimselt hormoonidest, siis olgu pealegi.
Mul on nõrgad lihased ja ülekaal. “Suurepärane” kooslus selleks, et jalgpalli või korvpalli mängides sageli käsi ja jalgu välja väänata.
Ma olen küllaltki sageli jalgpalli või korvpalli mängides või ka niisama joostes hüppeligeseid välja väänanud. Ja ma märkasin, et kui ma istun kohe maha või pingile ja võtan spordijalatsid jalast, siis läheb jalg paiste, kui ma seda liigutan. Ma sain paariks päevaks koolist vabaks ja olin sellega rahul. Pärast aga juhtus nii, et jätsin kohtamisele minemata, sest polnud võimalik kohale sõita. Seejärel jäi minemata mingile vahvale peole. Lisaks tundsin ma end nende paari päeva jooksul abituna. Ebameeldiv tunne terve täisjõus mehe jaoks, veel enam terve 20-aastase lõbujanuse üliõpilase jaoks.

Ma proovisin mitte istuda pingile kohe pärast jala väljaväänamist, vaid peatumata edasi minna. Ja jalg ei läinud paiste. Tõenäoliselt parandas seesugune toimimine vereringet jalas, ma täpselt ei tea. Ja ma õppisin minema edasi lihtsalt seepärast, et mulle ei meeldi mitmeks päevaks kõrvale jääda, suutmata isegi tualetti minna. Ma õppisin ümber. See ei tähenda, et mul poleks valus. No kuulge, ma kaalun üle 120 kilo. Kõndida jalaga, mille oled välja väänanud, see on valus, uskuge. Ma lihtsalt lähen. Vandudes, mõnikord vängelt, aga ma lähen. Ma õpetasin enda ümber.

avaldatud econet.ru
Autor: Slava Pankratov