Helista+372 5557 7338

Liited kõhuõõnes

Kõhuõõnes, operatsioonijärgselt kokkukleepunud sidekoed põhjustavad kudede mobiilsuse vähenemist elundi halva libisevuse tõttu ümbritsevate struktuuride suhtes.

Selliselt kokkukleepunud kudesid nimetatakse liideteks. Liited võivad olla osalised või üldised. Reeglina tekivad liited infektsioon patoloogiate või kirurgilise sekkumise tagajärjel.
Kopsukelme ja kõhukelme koosnevad läbistatavast epiteelkihist. Igasugune infektsioon võib olenevalt oma asukohast põhjustada lokaalselt või ka kaugemal abstsessi mäda kogunemise tagajärjel.
Ravimisel abstsess armistub, kuid sellega kaasub kokkukleepumine ümbritsevate kudedega. Seega põhjustavad pleuriit ja peritoniit liidete tekkimist, mis häirib kudede elastsust.
Igasugune kirurgiline sekkumine rindkere või kõhuõõne tasandil eeldab kehaõõne avamist. Sissetungiv õhk kuivatab limaskesta, mis on juba iseenesest liidete tekkimise üks tegureid.
Ja kuigi kirurgid teevad kõik, et mitte kahjustada kelmet ja õmmelda erinevad koed õigesti kokku, ei suuda nad siiski vältida liidete tekkimise protsessi. Niisiis tekivad liited loomuliku või kirurgilise armistumise tõttu.
See on kokkukleepunud kudede lokaalne kuivamisprotsess, patoloogiline seiskumine: fikseerunud elund hakkab liikuma ümber fiksatsioonipunkti, millest saab tema uus liikumistelg.
See mõjutab suuremaid elundeid, mille liidete pind on elundiga võrreldes suhteliselt väike. Mida suuremad on takistus libiseva pinna suhtes. Kui liited hõlmavad piisavalt suure pinna, võib liikuvus täielikult kaduda. Liited tekitavad olenevalt elundi struktuurist ja suurusest kas osalisi või üldisi fiksatsioone. Osalised fiksatsioonid muudavad elundi liikumistelge. Üldised fiksatsioonid pidurdavad elundi liikuvust veel rohkem: elund muutub inertseks, kaotab oma rütmi, elujõu ja selle funktsioonid on häiritud.
Arm tekitab pideva mehaanilise ärrituse seisundi tänu kudede omavahelisele hõõrdumisele − tasub meenutada seda liigutuste hulka, mida elundid ühe ööpäeva vältel teeavad. Sidemete kinnituskohad muudavad oma telgi, mis kutsub mehhanoretseptorite süsteemi tasandil esile pidevaid kohanemisreaktsioone ja see omakorda põhjustab reflektoorsetes teedes lokaalseid ja üldiseid spasme. Elundi verevarustus halveneb, kutsudes esile staase, väheliikuva elundi immuunsüsteem pidurdub, elund on kaitsetum väljast tulevate rünnakute vastu ning muutub meie siseelundeid kahjustavate arvukate ohtude ideaalseks märklauaks: mikroorganismide rünnak, varikoosid, autoinfektsioonid, vedelike staasid jm.
Peale nähtavate armide, mis on tingitud nt ussripiku eemaldamisest, võib esineda palju selliseid, mida ei saa palja silmaga tuvastada ning mis on tekkinud infektsioonide tagajärjel. Nahapinnal olevad armid on vaid jäämäe veepealne tipp. Tuleb mõelda ka sellistele kudede kihtidele, millega kirurg on sunnitud operatsiooni käigus töötama ning mis ei pruugi jääda nähtava armiga
kohakuti. Kui operatsioon hõlmab kõhukelme libisevaid pindu, siis võib tihti rääkida seroosvedeliku ja elastsuse puudumisest. See on võrreldav põlve sünoviaalsete sidemete kahjustusega, mis tekib mõneaastase artroosi tagajärjel. Kui jutt ei käi siseelundite artroosist, vaid fibroosist, siis seroosvedelik ja elastsus on olulised erinevate struktuuride ainevahetuse ja immuunsusega
seotud tegurid.