Helista+372 5557 7338

Koljuhingamine

Sakro – kraniaal teraapia – koljuhingamine

Koljuhingamine – William Garner Sutherland`i imetlusväärne avastus.

Selle Ameerika osteopaadi panuseks sai fundamentaalse „kraniaalse rütmilise impulsi“ avastamine, mida Ameerika Osteopaatia Akadeemia poolt tunnustati küll alles 40 aastat hiljem.

Jutt on „koljuhingamisest“ või „esmasest hingamismehhanismist“. Selle avastuse aluseks on kolju tundmaõppimisele pühendunud Sutherlandi tööd.

Ta oli hämmastunud kolju ehitusest ja esitas endale küsimusi, miks mõned kolju struktuurid katavad üksteist nagu soomused. Mehhaanikas kasutatakse selliseid konstruktsioone, et üks element võiks liikuda teise suhtes. Kas tõesti on koljuga ka nii?

Selle intrigeeriva faktiga püüdis Sutherland lahendada kolju saladusi, kuid anatoomia õpikutest ei leidnud ta vastuseid oma küsimustele. Tegelikkuses on anatoomia õpikutes kirjeldatud kolju ehitust, kuid kunagi ei räägita luudevaheliste õmbluste rollist. Sellest hoolimata, kui nad on olemas, siis peab neil olema ka mingi funktsioon.

W.G. Sutherland otsustas kolju võtta üksikuteks luudeks. See ei olnud kerge: kuidas seda teha ilma luid vigastamata? Lõpuks leidis ta lahenduse: ta alustas oimuluu eraldamisega. Ta nimetas oimuluud koljuluude võtmeks. Tegelikult tõestas Sutherland palju aega hiljem, et oimuluu on kraniaalse osteopaatia võti ja nimetas seda „paljude ebameeldivuste põhjuseks“.

Sutherland proovis koljuluid eraldada noaga. Ta alustas sellest, et tõstis noaga üles oimuluu soomuse (oimuluu ülemine ja eesmine õhuke osa, mis ühendub parietaalluuga) ja seejärel tegutsedes teiste õmblustega, eraldas oimuluu, keerates seda nagu konservipurgi kaant. Seejärel võttis ta kolju osadeks, eraldades ühe luu teisest.

Ta nägi, et õmbluste piirkonnas luude ühendus ei ole juhuslik. Õmblused moodustavad pinnad, mis on põiki (lõigatud nurga all) üksteise suhtes. Nendel pindadel on toetuspunktid (teljepunktid). Toetuspunktideni üks luu katab teist, pärast seda vastupidi. Selline ehitus on sarnane aknaluukidele, mida saab pöörata hingedel.

Toetuspunktid võimaldavad koljuluudel üksteise suhtes liikuda. Nende liikumiste ulatus on väike – umbes 25 mikronit. Kuid õmblusi on koljus palju ja nende kooskõlastatud liigutused annavad koljus ühe globaalse liikumise, mida suudab tunda treenitud käsi. Sellel liikumisel on oma rütm ja seda võib võrrelda rindkere hingamisliigutustega. Kolju laieneb sissehingamisel ja surutakse kokku väljahingamisel.koljuluu-luu-liikumine-kraniaal-osteopaatia

Rindkere hingamisliigutuste sagedus on umbes 15 korda minutis, südame rütm on umbes 70 korda minutis. Kolju liigutuste rütm kõigub kümnest kuni kaheteistkümne liigutuseni minutis.

Uurides seda liikumist, püüdis Sutherland seda peatada. Selleks leiutas ta omapärase piinamisvahendi: sidus oma pähe puust kausi. Ta kandis seda peas mitu päeva ja märkas, mis toimus temaga.

Ta kirjeldas järgmisi sümptomeid: algul ilmnesid nägemise probleemid, seejärel pearinglus, peavalud, samuti neuroloogilised häired ja käitumise hälbed. Ta katkestas eksperimendi ja proovis end terveks ravida. Selleks hakkas ta stimuleerima koljuluude liikumist, justkui kiigutades neid. See tõi talle kiire kergenduse.

Varsti alustas ta oma patsientidel sellise ravi edukat kasutamist. Ta rääkis oma kolleegidele-osteopaatidele oma avastusest, kuid need suhtusid sellesse skeptiliselt. Seejärel kirjutas ta väikse artikli „Koljukauss“ („Cranial bowl“)

20 saj 50-ndatel aastatel tutvus ta dr Magun`iga, kellest sai tema õpilane. Magun kirjutas raamatu kraniaalselt osteopaatiast, mis tänini on selle piirkonna usaldusväärne teadmiste allikas.

W.G Sutherland suri 1954.aastal 82-aastasena.