Helista+372 5557 7338

Agressiivne sünnitusabi

Sünnitusabi on meditsiini (ravikunsti) kõige konservatiivsema suuna esindaja. Kuidas küll on juhtunud, et uue aastatuhande künnisel on tsivilisatsioon progressile ja teaduslikele avastustele vaatamata muutnud sünnituse ohtlikuks?

Sünnitusabi – eriti meie kodumaist – on süüdistatud mahajäämuses. Oma olemuse poolest see aga ongi ürgselt looduslik. Kõik muutub. Aga naine sünnitab ikka vanamoodi, kiirustamata, sama vaagna (sünnikanali) kaudu, endiste biomehhaaniliste seaduste kohaselt, mis on paika pandud looduse poolt, midagi ei saa muuta.

Sünnitusega kiirustamine on alati olnud ja saab ka tulevikus olema loomuvastane ja loodusseadustega vastuolus, Emake Looduse vaatenurgast on see äärmiselt ohtlik. Lapse pea kui sünnituse objekt, millele on evolutsiooniliselt omane kohastumisvõime – õmbluste ja lõgemete olemasolu – ei pea sünnituse kiirendamise korral vastu, vaid saab kannatada.

Miks konstateerivad ämmaemandad rahulikult, et sünnituse kestus on sajandi jooksul poole võrra lühenenud? See on halb enne. Kahekordistunud on ema ja lapse sünnitusega seotud traumade hulk (vaheliha- ja emakakaelarebendid, rangluu- ja koljumurrud).

Perinataalne suremus on küll mõnevõrra vähenenud, kuid praegu sünnib haigena 2/3 lastest, kusjuures neil pole mitte üksnes somaatiliste organite anomaaliad, vaid ka kesknärvisüsteemi intranataalsed (sünniaegsed) hüpoksilis-traumaatilist päritolu, emakasisesest või haiglainfektsioonist või SÜGAVAST enneaegsusest tingitud kahjustused.

Olukorda püüavad parandada kõik: valitsus viib ellu uusi progressiivseid seadusi, suurendades materiaalseid kulutusi, viies sisse sünnisertifikaatide süsteemi. Püütakse parandada sünnieelse jälgimise süsteemi naistenõuandlates. Iga-aastaselt toimuvad sümpoosiumid ja konverentsid, mis on pühendatud praeguse “patoloogilise” sünnitusabi teaduslik-praktilistele küsimustele. Vaieldakse selle üle, milline süsteem on turvalisem – kas sünnitamine kõrge riskiga statsionaaris või loomulik sünnitus kodus, basseinis. Tõestatakse alternatiivse sünnitusabi eeliseid.

Ka elanikkond ärkab, naised tahavad saada emaks, mehed püüavad kogu hingest. Pere jõupingutused on suunatud raseduse väljakandmisele ja sünnituse edukale kulgemisele.

Õpitakse sünnitusabi süsteemis märkimisväärset edu saavutanud arenenud riikide progressiivsest kogemusest. Meid õpetavad ameeriklased ühises Venemaa ja Ameerika Ühendriikide projektis “Ema ja laps”, omistatakse tunnustavat nimetust “Lapse suhtes heatahtlikud sünnitusmajad”, statsionaaris praktiseeritakse “rühmasünnitusi” pereringis, toetatakse rinnaga toitmist, ema ja lapse koosviibimist, varajast väljakirjutamist statsionaarist, Segadus Oblonskite majas…

Sünnitusele kui peole kogunedes unustasid kõik, et Sünnitus on iseeneslik loomulik akt (vabandage, kuid nagu defekatsioon). Sünnitus on väga raske töö nii sünnitaja kui tema sündiva lapse jaoks (eelkõige), nagu ka kõigi teiste selles füsioloogilises aktis osalejate jaoks, mis ei toimu sugugi mitte ARSTI tahtel, ma soovin tema tagasihoidlikku rolli eriliselt rõhutada, vaid võimsa Looduse sunnil.

Valikuvõimalust, võimalust valida SÜNNITUSE alternatiivset stsenaariumi pole ei arstil ega sünnitaval naisel. Sünniprotsess toimub loomulikult. Nagu ütles üks arst: “Ettepaneku tegemine naisele valida ise sünnimeetod on reetlikkuse alatooniga.” Mida teab tema, esmasünnitaja, sünnitusest, seda, millised ohud teda ähvardavad, ei näe alati ette isegi arst.

Seepärast ei või sünnitusabis kasutada allkirjastatud nõusoleku süsteemi, vaid vastutuse peab alati enda peale võtma arst. Seepärast ei suudagi iga arst saada sünnitust vastu võtvaks günekoloogiks.

Miks keegi, kes töötab sünnitusabi andjana, ei “kuule” naise keha, vaid püüab kiretult “parandada” sajanditega looduse poolt välja töötatud mehhanismi? Kes lubas hoolimatult sekkuda: valmistada ette emakakaela, avada lootepõit ja seeläbi lõhkuda sünniteede ettevalmistumise peenmehhanismi? Piisab,kui alustada sekkumist “sünnitusabi asutuses vastu võetud protokolli järgi”, avades lootepõie, kui häirub väituste mehhanism, see võib muutuda kramplikuks, väga sagedaseks või kaduda, olla tulutu.

Sellele loomuvastasele aktile järgneb stimuleerimine oksütotsiiniga, prostaglandiinidega, need on aga nii võimsad emakatoonikud, et viivad kontrollimatute väitusteni, loote südametegevuse häirituseni (distress), kiirendavad sünnitust. Aktiivne faas lüheneb järsult, laps alustab liikumist läbi ette valmistumata sünniteede, rebestades seejuures lihaseid ja sidemeid, tema pööramise mehhanism (biomehhanism) on häiritud ning lõppude lõpuks traumeeruvad lapse pea või rangluud ja käed.

Arst ja ämmaemand teavad seda kõike, kuid saabub transiseisund, mille kestel tahetakse, et see piinaja juba kiiremini väljuks. “Pressi! Pressi!” karjub ämmaemand. “Pressi!” kordab arst, surudes lihastele, kõverdades põlvi ja puusaliigeseid uskumatu jõuga. Ja seejärel, väituste kõrgpunktis (kõik karjuvad!) sünnibki kisav laps.

Esimesel minutil on tarvis vastavalt teab kust pärit “protokollile” kiiresti manustada 10 ühikut oksütotsiini (emaka kokkutõmbumise ning platsenta väljumise soodustamiseks). Miks on vajalik niisugune lausa kosmiline kiirus? Naine nõustub sellega vastumeelselt, saamata millestki aru, mõnikord aga ei küsitagi tema nõusolekut. Kohe surutakse nabaväät klambrite vahele: “Aitab, oled küllalt verd imenud!” Pannud lapse ema rinnale, haarab ämmaemand nabaväädist ja hakkab sikutama, ootamata mingeidki märke sellest, et platsenta on eraldunud, tirib ta sikutab raevukalt ja visalt nabavääti. See protseduur on alati keelatud olnud (enne platsenta eraldumise märkide teket). Hakkab tilkuma verd. Lõpuks, neljandaks-viiendaks minutiks rebitakse platsenta välja.

“Protokollilise sünnituse” tagajärg

  • 40% – sünnituse kiirendamine lootevee avamise ja oksütotsiiniga;
  • kuni 30% operatsiooniga sünnitusi – keisrilõikus, enamasti – võttes arvesse loote kannatusi (distress);
  • 98% – sünnituse kolmanda staadiumi aktiivne juhtimine (oksütotsiin);
  • kuni 7% massiivseid (üle 1 liitri) verejookse, mis nõuavad massiivset infusiooni-transfusiooni teraapiat reanimatsioonitingimustes ja isegi emaka eemaldamist operatsiooniga.

Agressiivne sünnitusabi põhjustab sagedast sünnitraumatismi, sünnitajate ja vastsündinute sagenenud haigestumist septilistesse mädapõletikesse – niisugused on 21. sajandi tsivilisatsiooni saavutused sünnitusabis!

Kõik on lõpetatud, kuni järgmise korrani. Raske öelda, kas naine soovib seda kõike uuesti kogeda. Kuidas laps ja ka ema ise niisuguse traumaatilise sünni- ja sünnituskogemusega toime tulevad? Kas mees soovib oma naist veel kord lõhkirebituna näha?

Ehk oleks parem mitte panna noort tervet naist niisugusesse ohtu nagu nüüdisaegne sünnitus? Lõppude lõpuks on olemas operatsiooniga sünnitamine – keisrilõikus. Kongresmen Kennedy abikaasa sünnitas 13 korda keisrilõikega. Nüüdisaegses ebastabiilses maailmas võib elada ka lasteta, järeltulijaidki on mitmesuguseid.

Nüüdisteadlased, näiteks A. Meneghetti (1993), on seisukohal, et emaduse piiramine on seotud naise kui isiksuse eneseteostusega. Selgub aga, et mitte üksnes sotsiaalne adapteerumine, abieluinstitutsioon, vaid ka arstid dikteerivad nüüd naisele, kas saada või mitte saada last.

Lisame veel nüüdisaegsed hormonaalse kontratseptsiooni meetodid noorte sünnitamata naiste hulgas. See on ju spetsialistidest arstide soovitus (rasestumisohutu seksi jaoks).

Jah, nüüdismaailmas on emadusest järsku saanud alternatiiv, mille naine valib otsekui lubamatu luksuse.

Nende jaoks, kellel on peale mõistuse olemas ka süda.

  • Inimese sünd on peamine Looduse seadus, sünnituse käiku ei tohi muuta.
  • Loomuliku sünnituse alternatiiviks võib inimesel olla üksnes keisrilõikus.
  • Iga arst, ämmaemand, riik tervikuna võib täiustada sünnitusabi “kadu”, st parandada raseduse ja sünnituse juhtimise kvaliteeti (sealhulgas eraldi sünnituspalat, uusimad seadmed, eraldi ämmaemand ja individuaalne arst).
  • Kuid mitte ühelgi arstil, ka mitte sünnitusabi asutuse juhtkonnal, juhatusel ega tervishoiuministeeriumil pole õigust hälvitada sünnituse loomulikku käiku, seda kiirendada, aeglustada sünniprotsessi, teostada enneaegset ja varajast lootevee avamist, stimuleerida väitusi, kutsuda sünnitust esile, intensiivistada sünnitust, määrata sünnitegevuse stimuleerimiseks oksütotsiini, prostaglandiine ja teisi emaka toonust tõstvaid vahendeid.
  • Igasugust sekkumist (farmakoloogilist, mehhaanilist) füsioloogilise raseduse ja loomuliku sünnituse käiku tuleb vaadelda kui inimlike sünniseaduste rikkumist.
  • Mitte ühelgi juhil, ministril ega juhtivspetsialistil sünnitusabi ja günekoloogia valdkonnas pole õigust anda korraldust loomuliku sünnituse protsessi seaduse muutmiseks. Kohalike ja riiklike raseduse ja sünnituse juhtimise juhendite, sünnituse loomulikku käiku hälvitavate “protokollide” olemasolu on ebaseaduslik.
  • Naiselt nõusoleku nõudmine sünnitustaktika muutmiseks: sünnituse esile kutsumiseks, lootevee avamiseks, oksütotsiini kasutamiseks sünnituse kiirendamiseks, sünnituse kolmanda staadiumi aktiivseks juhtimiseks (ebaloomulik oksütotsiini manustamine kohe pärast lapse sündi) on ebaseaduslik ja naise nõusoleku aktil pole juriidilist jõudu, kuna ei rikuta mitte tsiviilseadusi, vaid Looduse peamist inimese sünni seadust.
  • Kõik need meditsiini katsed kaitsta ennast õnnetusjuhtumite eest ei puuduta sünnitusabi, kui rikutakse Looduse peamist inimese sünni seadust. Sünnitusabi pole meditsiin, see on teenimine.
  • Sünnitusabi asutused, kus süstemaatiliselt rikutakse laste sünni seadusi, tuleb ilma jätta litsentsist ja õigusest osutada sünnitusabi.
  • Agressiivsel vandalismil pole sünnitusabis kohta; vägivallafenomen ei tohi valitseda sünnitusabi alal, mis on peamine elu toetaja.

Avaldatud: econet.ru
Autor: N. V. Startseva, Permi Riikliku Meditsiiniakadeemia professor