Õppekava

Nimetus: Mittestatsionaarne Osteopaadi baasõpe
Õppekeel: Eesti keel
Õppekava maht: 4800 tundi

Õppekava maht hõlmab:
Kontaktõpe (KÕ): 1620 tundi
Kontaktõpe toimub loengu vormis.
Grupipraktika (GP): 210 tundi
Koolituse grupipraktika: osteopaatiliste tehnikate kasutamine kaasõpilaste peal ning
omakorda õpitud tehnikate kogemine ise „modellina“
E – koolitus (EK): 1710 tundi
E-koolitus: E-kooli vahendusel õppematerjalide omandamine ja teadmiste kontrolli
teostamine
Iseseisev töö (IT): 1260 tundi
Iseseisev töö: kursusetöö ning lõputöö koostamine koolitusseminaril vabalt valitud või õpetaja poolt antud teema kohta ning selle kaitsmine õpetajate ja kaasõpilaste ees. Koos mentoriga kliiniliste praktikate (KP) ja iseseisvate praktikate (IP) sooritamine. Koolituse iseseisev praktika: kooli õpetajate või vähemalt 5 aastase töökogemusega (kooli direktoriga kooskõlastatud) osteopaadi mentorluse abil praktiliste tööde teostamine. Mentoriks sobib osteopaat, kes on Balti Osteopaatide Assotsiatsiooni liige, kelle osteopaadina töötamise tööstaaž on vähemalt 3 aastat. Praktika kaitsmine toimub kliinilise eksami vormis.

ÕPPE EESMÄRGID
Õppe peamiseks eesmärgiks on osteopaatia põhiprintsiipide omandamine. Osteopaatia õpetus põhineb keha, vaimu ja emotsioonide terviklikul käsitlemisel.
Õpilasi juhendatakse nägema inimest kui dünaamilist tervikut, mitte ainult anatoomiliste struktuuride kogumit.

Anatoomia ja füsioloogia süvitsi mõistmine

Osteopaatia alus on põhjalik arusaam inimkeha struktuurist ja funktsioonist. Õppeprotsessis keskendutakse detailsele teadmisele luustikust, lihastest, organitest,
närvisüsteemist ja vereringest.

Palpatsiooni arendamine (käelised oskused)

Palpatsioon ehk kehatunnetus on osteopaatia üks olulisemaid oskusi. Õpilasi õpetatakse tundma liikumist, pinget ja düsfunktsoone läbi käte – see võtab aastaid
harjutamist ja juhendatud kogemust.

Kliiniline mõtlemine ja diferentsiaaldiagnostika

Osteopaadiks õppimine eeldab oskust teha otsuseid vastavalt inimese seisundile. Õppetöö hõlmab juhtumipõhist õppimist, sümptomite analüüsi, ja tehnikate teostamise planeerimist, sealhulgas vajadusel edasi suunamist teistele spetsialistidele.

Eneserefleksioon ja isiklik areng

Osteopaat peab olema teadlik oma tunnetest, hinnangutest ja kehalisest seisundist, kuna need
mõjutavad tehnikate elluviimist. Õppimine sisaldab eneseanalüüsi, refleksioonipäevikuid ja teadlikkuse arendamist.

Teaduspõhisus ja kriitiline mõtlemine

Kuigi osteopaatia on pärit traditsioonilistest alustest, on õppes oluline integreerida kaasaegne
teadus. Õpilasi julgustatakse kriitiliselt hindama uurimusi, järgima tõenduspõhiseid praktikaid ja
olema teadlikud osteopaatia piiridest.

Koostöövõimekus Õpetaja ja Mentoriga
Traditsiooniliselt edastatakse oskused meistri-õpipoisi suhtes. Õpetaja on rohkem juhendaja ja kaaslane, kes aitab õpilasel areneda läbi kogemuse. Praktilise kogemuse kaudu õppimine. Suurem osa õppest toimub kliinilises keskkonnas – simulatsioonid, supervisioon, praktikabaas. Õpilased alustavad varakult düsfunktsioonidega inimestega suhtlemist ja tehnikate praktiseerimist kontrollitud keskkonnas.

Inimese enesetervendava võimekuse toetamine

Üks osteopaatia keskseid printsiipe on keha võime end ise tervendada. Õppimine keskendub sellele, kuidas toetada keha loomulikke mehhanisme.

Eetika ja professionaalsus

Osteopaatiline haridus rõhutab austamist, konfidentsiaalsust ja eetilist vastutust. Õpetus sisaldab teadmiste-praktika, seadusandluse ja kutse-eetika koolitust.

ÕPPEAJA KESTVUS
Mittestatsionaarne õpe töötavale inimesele koosneb 36 õppemoodulist. Auditoorne õpe viiakse läbi üks ( 1) kord kuus viiel päeval, millele lisandub teadmiste
omandamine E-koolituse vahendusel ning praktika.

ÕPPEKESKKOND:

Füüsiline ruum – rahulik, hubane ja toetav

  • Avatud ja valgusküllane ruum, mis võimaldab vaba liikumist ja loomulikku valgust.
  • Helikindlus ja vaikus – õppimine vajab keskendumist ja turvatunnet.
  • Kvaliteetsed anatoomilised mudelid ja õppematerjalid.
  • Erinevad tsoonid: loengute ruum, praktiline ruum, puhkeruum

Energeetiline ruum – ruumi hoidmise kunst

  • Õpetaja oskus luua ruum, kus õppija tunneb end hoituna ja austatuna.
  • Selged piiritlused ja eesmärgid igas tunnis – mis loob turvalisust ja struktuuri.
  • Ruum “hingab” koos grupiga – õpetaja oskab tajuda, millal on vaja vaikust, millal liikumist.
  • Hilinejate ja segajate mõju on teadlikult juhitud, mitte ignoreeritud.

Suhete ruum – toetavad ja ausad suhted

  • Austuslik ja võrdne suhtlus õpetaja ja õppija vahel.
  • Õppijatevaheline koostöö ja üksteise toetamine praktika käigus.
  • Psühholoogiline turvalisus: lubatud on küsida, eksida, otsida ja väljendada.
  • Tagasisidekultuur – aus, konstruktiivne ja edasiviiv.

Õppekorraldus ja metoodika

  • Didaktiliselt üles ehitatud õppekava – loogiline, järkjärguline ja kogemustele
    tuginev.
  • Vahelduvad õpivormid: loengud, arutelud, kehatöö, supervisioon, eneseanalüüs.
  • Interaktiivne ja reflektiivne õppimine – õppija loob seosed enda kogemuse ja
    teadmise vahel.
  • Praktiline õpe on põimitud teooriaga – kohe rakendatav.
  • Rõhk kehateadlikkuse ja palpatsiooni arendamisel.

Sisekliima – väärtused ja vaimsus

  • Olemise kvaliteet on tähtsam kui tulemuse tagaajamine – õppija tervik areneb.
  • Õppimine kui teekond iseenda ja teiste mõistmiseks.
  • Ruum kannab kaasa tunnet, et tervenemine ja õppimine on loomulikud protsessid.

Tehnilised ja organisatoorsed vahendid

  • Toimiv tehnika: ekraanid, digitaalsed õppematerjalid, interaktiivne keskkond.
  • Struktureeritud päevakava – selgus ja rütm.
  • Ligipääs õppematerjalidele ja kirjandusele nii kohapeal kui digitaalselt.
  • Pidev tagasiside õppijate vajaduste kohta (nt läbi refleksioonilehtede või vestluste).

MENTORI ROLLID OSTEOPAATIA AKADEEMIAS

Ruumi looja ja hoidja

  • Loob turvalise ja toetava keskkonna, kus õppija saab vabalt uurida ja küsida.
  • Hoidab energeetilist ja emotsionaalset ruumi, märkab grupi dünaamikat, individuaalseid vajadusi ja sekkub delikaatselt.

Teejuht, mitte ainult infoallikas

  • Ei jaga ainult teadmisi, vaid suunab õppijat mõtlema, tunnetama ja kogema.
  • Aitab õppijal luua seoseid teooria ja praktikaga, sidudes teadmise kehateadlikkuse ja kogemusega.

Käeliste oskuste arendaja

  • Juhendab palpatsiooni ja manuaaltehnikaid isikliku eeskuju ja peene suunamisega.
  • Annab tagasisidet õppija puudutusele: rütmile, kvaliteedile, kohalolule.

Eetiline ja professionaalne eeskuju

  • Kannab õpetamise ja ravimise vastutust eetilisel moel.
  • Näitab, kuidas olla patsiendiga kohal, hoida piire ja säilitada professionaalsus.
  • Peegeldab õppijale tema arengut ja toob välja nii tugevused kui kasvukohad.
  • Julgustab eneserefleksiooni ja kriitilist mõtlemist, mitte ainult teadmiste omandamist.

OSTEOPAATIA AKADEEMIA ÕPPEJÕUD

  • Lähtub oma kutsetegevuses eelkõige õppija vajadustest ja huvidest ning respekteerib õppijat kui endaga võrdset partnerit;
  • Lähtub oma tegevuses sotsiaalse võrdsuse põhimõttest ja kohtleb inimesi võrdväärselt, vaatamata nende staatusele, hariduslikule taustale, soole ja rassile;
  • Usub inimese õppimisvõimesse ning tema potentsiaali oma probleeme lahendada;
  • Loob koolituseks tingimused, mis võimaldavad üksikisikul või grupil iseennast ja teisi kahjustamata teostada oma potentsiaal parimal võimalikul viisil;
  • Kannab täit vastutust enda poolt öeldu ja tehtu suhtes;
  • Austab inimeste õigust privaatsusele ja neid puudutava informatsiooni kaitsele.
  • Viib läbi koolitusi ja kasutab meetodeid oma pädevuse ulatuses parimal tasemel;
  • On teadlik, et võib eksida ning on valmis oma seisukohti revideerima;
  • Teab oma pädevuspiire ja hoidub nende ületamisest.

ÕPILASE ROLLID OSTEOPAATIA AKADEEMIAS

Aktiivne uurija ja vastutuse kandja

  • Ei ole passiivne kuulaja, vaid aktiivne uurija, kes otsib, proovib, katsetab ja küsib.
  • Võtab vastutuse oma arengu ja kohalolu eest õppimises ja praktikas.

Kehateadlikkuse arendaja

  • Õpib oma keha tunnetama ja usaldama – palpatoorne areng algab enese tundmisest.
  • Õppija on ühtaegu tundja ja tunnetatav, olles nii praktiseerija kui modell.

Reflekteerija ja seoste looja

  • Mõtestab kogetut – arutab, võrdleb ja seostab.
  • Õppimine toimub mitte ainult mentaalselt, vaid ka emotsionaalsel ja kehalisel tasandil.

Kaasõpilaste austaja ja koostööpartner

  • Toetab kaastudengeid õppimises ja jagab ausat tagasisidet.
  • Koostöö ja turvaline puudutus on osteopaatilises õppes keskse tähtsusega.

Enesehäälestaja ja kohalolija

  • Õpib ennast häälestama tunniks, praktikaks, patsiendiks.
  • Kohalolu tähendab täielikku keskendumist – oma mõtetest, pingetest ja hinnangutest lahti laskmist

Ootused Osteopaatia Akadeemia õppurile:

  • Austab kaasõppureid, õppejõude, iseennast ja teisi inimesi;
  • On täpne, väärtustab enda ja teiste aega ja tööd;
  • On aus, käitub igas olukorras korrektselt;
  • Hoiab enda ja teiste füüsilist ja vaimset tasakaalu;
  • Peab kinni kokkulepitud lubadustest;
  • Hoiab enda, kaasõpilaste ja akadeemia vara;
  • Suhtlemiseks kasutab taskutelefoni väljaspool loenguruumi;
  • Kasutab mugavaid vahetusriideid ja vahetus jalatseid;
  • Maniküür on minimaalne, küüned hoiab lühikesed;
  • Kasutatud nõud peseb ja paigutab ettenähtud kohale;
  • Päeva lõppedes korrastab oma asjad ja töökoha.

Osteopaatia Akadeemias kehtiv kodukord lähtub järgmistest eetilistest tõekspidamistest, millele akadeemia loomisel tugineti:

Austan

Mõistan, et elu on ime, mille ees on põhjust aukartust tunda. Hindan nii enda kui teiste tundeid, nii rõõmu kui kannatust.

Sallin

Tunnistan teise inimese õigust erinevatele seisukohtadele ja erinevustele. Mõistan, et peame olema piisavalt sarnased, et üksteist mõista, aga piisavalt erinevad, et
üksteist rikastada. Avaldan oma arvamust, juhul kui kritiseerin, siis tegevust, mitte inimest.

Olen eeskujuks

Mõistan, et iga inimene on teistele kogu aeg eeskujuks.Püüan olla heaks eeskujuks. Olen iga päev oma teo ja mõttega Osteopaatia Akadeemia õhkkonna looja.

Kuulan

Märkan, näen, kuulen ja mõistan teist inimest. Kui minu poole pöördutakse, austan teist inimest sellega, et kuulan tähelepanelikult ja püüan
mõista. Kuulan rohkem kui räägin.

Aitan

Olen alati valmis toetama, kui tuge küsitakse. Loon teistele tingimusi arenemiseks.

Olen õnnelik

Mõistan, et igal asjal on ka positiivne külg, millele toetuda. Rõõmustan nii enda kui teiste õnnestumiste üle. Mõistan, et igas olukorras saab olla õnnelik.
Kui võitlen, siis millegi eest, mitte kellegi vastu.

Unistan

Usun, et suured asjad algavad suurtest unistustest. Julgen unistada ja õpin unistusi teostama.

ÕPPEVORMID JA MEETODID:

Õppetöö Osteopaatia Akadeemias toimub mitmekesistes vormides, et toetada erinevate
õppijate arengut ja osteopaatilise mõtlemise kujunemist nii teoreetilisel kui praktilisel
tasandil:

Loengud
Struktureeritud teoreetilised õppeseansid, kus tutvustatakse osteopaatia aluseid, anatoomiat, füsioloogiat ja kliinilisi lähenemisi. Loengud loovad raamistiku iseseisvaks süvenemiseks.

Töötoad ja seminarid

Praktilised sessioonid väikestes gruppides, kus õppijad harjutavad palpatsiooni, manuaaltehnikaid ja kliinilist mõtlemist. Seminarides analüüsitakse juhtumipõhiseid olukordi ja jagatakse kogemusi.

E-koolitus

Digiplatvormidel toimuvad õppematerjalid, testid, videoloengud ja arutelud võimaldavad paindlikku õppimist, toetades individuaalset tempot ja süvendatud arusaamist.

Konsultatsioonid

Õpetajate ja juhendajate personaalne toetus küsimuste lahendamisel, individuaalse tagasiside andmine ning õppija isikliku arengu toetamine.

Iseseisev õppimine

Oluline komponent õppimisprotsessis, kus tudeng süveneb kirjandusse, valmistub praktikumideks ning analüüsib teoreetilisi ja praktilisi teadmisi.

Kirjalik töö

Refleksioonid, juhtumianalüüsid, kirjanduse kokkuvõtted ja lõpudokumentatsioon aitavad süvendada mõtlemist ning arendada akadeemilist eneseväljendust.

Juhendatud praktika

Kliinilised praktikad juhendaja käe all, kus tudeng võtab vastu kaebustega inimesi, õpib olukorda hindama, koostama tehnikate teostamise plaani ja rakendama osteopaatilisi tehnikaid reaalses keskkonnas.

Anamneesikaardi kasutamine

Inimese seisundi hindamiseks, dokumenteerimiseks ja tegevuskava loomiseks kasutatakse anamneesikaarti – õppijad harjutavad selle täitmist.

ÕPPEKAVA SISU:

Õppekavas on õppeained, mis annavad osteopaadina tegutsemiseks vajalikud oskused ja teadmised ning põhiaineid toetavad õppeained.

Topograafiline  anatoomia

Kirjeldab keha piirkondi ja nendevahelisi suhteid – nt kael, kõht, jäsemed.Vajalik palpatsiooni, palpatiivsete kaartide ja kliinilise mõtlemise aluseks.Aitab mõista, millised struktuurid asuvad samas piirkonnas (lihased, närvid, veresooned, organid).

Süsteemne anatoomia

Uurib keha elundsüsteemide kaupa, nt luustik, lihaskond, närvisüsteem, veresoonkond. Annab süsteemse ülevaate, mis on aluseks osteopaatilisele diferentseeritud käsitlusele.
Näiteks võimaldab hinnata, kuidas närvisüsteemi talitlushäire mõjutab organeid või liikumisaparaati.

 Funktsionaalne anatoomia

Keskendub sellele, kuidas struktuurid töötavad liikumises ja tegevuses.Väga oluline osteopaatias – aitab mõista liigeste liikumiskaari, lihaste koostööd, keha biomehaanikat. Näiteks kuidas sacroiliakaalliiges või diafragma töö mõjutab kogu keha tasakaalu.

Kiirdiagnostika (radioloogiline anatoomia)

Keha struktuuride tundmine pildidiagnostikal, nagu röntgen, MRI, CT, ultraheli.Vajalik, et mõista erinevaid diagnoose, hinnata pilte ja teha osteopaatilisi otsuseid. Aitab näha, mis jääb palpatsioonile varjatuks.

Mikroskoopiline anatoomia (histoloogia)

Kude- ja rakutasandi anatoomia – nt lihas-, sidekoe ja närvikoe ehitus. Selgitab, kuidas osteopaatiline manipulatsioon mõjutab kudesid, ainevahetust ja taastumist. Näiteks miks sidekoe reaktsioon ja viskoossus muutuvad puudutuse mõjul.

Embrüoloogiline anatoomia

Uurib, kuidas keha struktuurid arenevad looteeas.Osteopaatias oluline, sest paljud düsfuntsioonid ja pingejooned pärinevad varajasest arengust.Näiteks keskjoone areng, kõhukelme ja kraniaalsete luude moodustumine.

Neuroanatoomia

Närvisüsteemi ehitus ja korraldus – aju, seljaaju, perifeerne närvisüsteem, autonoomne närvisüsteem.Oluline, et mõista neuromuskulaarseid ühendusi, refleksimustreid ja kraniaalnärvide tööd.Toetab kraniaalosteopaatia ja autonoomse regulatsiooni mõistmist.

Vistseraalne anatoomia

Siseorganite paiknemine ja struktuur, sealhulgas nende seosed skeleti, närvide ja veresoontega.Vajalik vistseraalse osteopaatia jaoks.Näiteks seedesüsteemi organite kinnitused, peritoneaalsed sidemed ja liikuvus.

Energeetiline või elulise liikumise anatoomia (osteopaatiline vaade)

Käsitleb keha kui rütmilist ja voolavat süsteemi, kus elu avaldub liikumise kaudu.Kuulub rohkem osteopaatia filosoofilisse ja palpatoorsesse õpetusse.Näiteks PRM (primary respiratory mechanism), kraniaalse liikumise tunnetamine jne.

Närvisüsteemi jaotus ja ülesehitus

  • Kesknärvisüsteem (KNS): aju ja seljaaju
  • Perifeerne närvisüsteem (PNS): spinaal- ja kraniaalnärvid
  • Autonoomne närvisüsteem (ANS): sümpaatiline ja parasümpaatiline osa

Käsitleme närvisüsteemi anatoomilist paigutust ja funktsionaalset rolli keha reguleerimisel.Oluline mõista, kuidas lihas, liiges ja organ on närviga ühendatud.

Neuroloogiline hindamine osteopaatias

  • Reflekside testimine (nt Babinski, Achilleus, patella)
  • Tundlikkuse testimine (kerge puudutus, kipitus, vibratsioon)
  • Motoorika ja lihasjõu hindamine
  • Kraniaalnärvide testimine

Eesmärk: välistada neuroloogilised ohud enne manuaalse töö alustamist ja hinnata düsfunktsioonide neurogeenset päritolu.

Neurovegetatiivne tasakaal

  • Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi mõju organitele, veresoontele, seedimisele, südamele jne.
  • ANS’i regulatsioon manuaaltehnikate kaudu (nt diafragma vabanemine → vaguse aktiveerimine).

 Neuroloogilised häired ja viited suunamiseks

Õpime tundma järgmiste häirete tüüpilisi tunnuseid:

  • Radikulopaatia (surin, kiirgav valu, motoorne nõrkus)
  • Perifeerne neuropaatia (diabeetiline, trauma järgne)
  • Parkinsoni tõbi
  • Multiskleroos (MS)
  • Diskusherniatsioon ja spinaalne stenoos
  • Närvisüsteemi kasvajad või põletikud

Kui kahtlustatakse neid haigusi, peab osteopaat teadma, millal patsient edasi suunata neuroloogile.

Neuroloogia ja kliiniline mõtlemine osteopaatias

  • Diferentsiaaldiagnostiline oskus – kas sümptom on mehaaniline, neuroloogiline või psühhosomaatiline?
  • Arusaam funktsionaalsetest närvivõrgustikest (nt enteriline närvisüsteem, vaguse telg).
  • Valmidus integreerida neuroloogilisi teadmisi tervenemise planeerimisel.

Palpatsioonioskused ja kehakaardi lugemine

  • Kehahoiu analüüs (asümmeetriad, rotatsioonid, skoliootilised kõverused, jala pikkuse erinevused jne)
  • Liikuvuse hindamine: aktiivne, passiivne, tugi- ja testliigutused
  • Peen palpatsioon: pinge, tihedus, temperatuur, toonuse erinevused
  • Rütmide ja koe elastsuse hindamine (nt lihase või fastsia “terviklik kuulamine”)

Hindamistehnikad ja testid

  • Motion testing (liigese liikumisulatuse testid)
  • Thomas test, Schoberi test, FADIR/FABER jt ortopeedilised testid
  • Segmentaalne selgroo liikuvuse hindamine
  • SI-liigese, atlanto-oktsipitaalse liidese ja teiste võtmealade testid
  • ….ja teised

Teraapilised tehnikad ja nende sobivus

Peamised struktuursed tehnikad:

  • Myofastsiaalsed vabastamised (MFR)
  • Lihasenergia tehnika (MET)
  • Artikulatsioon (passiivne mobilisatsioon)
  • HVLA (kõrge kiirusega madala amplituudiga manipuleerimine)
  • Strain-counterstrain
  • Deep tissue või triggerpunkti töö

Kehakontroll ja kompensatsioonide mõistmine

  • Kuidas üks struktuur (nt vaagen) kompenseerib teise probleemi (nt jalalaba düsfunktsiooni)?
  • Mis juhtub, kui keha kaotab võime kompenseerida?
  • Kuidas pingemustrid liiguvad läbi keha (“tensegrity” kontseptsioon)?

Kliiniline mõtlemine ja tehnikate planeerimine

Vastame küsimustele:

  • Mis on funktsionaalne düsfunktsioon (lihas, liiges, fastsia) ja mis struktuurne häire?
  • Millises järjestuses kasutada tehnikaid (kael või vaagen esimesena)?

Kuidas kombineerida strukturaalset lähenemist kraniaalse, vistseraalse või neurovegetatiivse tööga?

Müofastsiaalsete ühenduste mõistmine

  • Lihase-fastsia ketid (myofascial chains) – nt anterior/posterior chain, spiral line, superficial front line jne (Thomas Myers’i kontseptsioon)
  • Kuidas pinge kandub üle kogu kehas – nt jala trauma → vaagnapinge → diafragma düsfunktsioon
  • Tensegrity (pingevõrgu) printsiip: keha tasakaal sõltub pinge ja toetuse süsteemsest koostoimest

Palpatsioon ja pingejoonte hindamine

  • Arendame tundlikkust koe tekstuuri, viskoossuse ja elastsuse muutuste suhtes
  • Tunnetame:
    • tihedust, soojust, pinge suunda, voolavust
  • Palpeerime pinget nii lokaalselt kui globaalselt – kogu keha kaartistamine

Müofastsiaalsed tehnikad

  • Müofastsiaalne vabastamine (MFR) – otsene ja kaudne
  • Strain-counterstrain – positsiooniline vabastamine
  • Blokkimise ja venitamise tehnikad
  • Transversaalne fastsia mobilisatsioon
  • Globaalsed ja lokaalsed pingemustrite käsitlused

Lihaste ja sidekoe ühenduse dünaamika

  • Lihased ei toimimine.
  • Lihase pikkuse, tooni ja elastsuse muutuse mõju sidekoele.
  • Triggerpunktid, toonuse ja pingemustrid ja nende seosed

Kraniaalne anatoomia ja luude omavahelised seosed

  • Peamised koljuluud ja nende liigesed (nt sphenoid, occiput, temporal, frontal jne)
  • Koljupõhimiku ja koljulae liikumissuunad
  • Sutuuride liikumine ja pingevööndid
  • Fontanellide ja õmbluste areng (laste puhul)
  • Ristluu ja koljupõhimiku ühendus dura kaudu (Sutherland’s fulcrum)

Kraniaalne osteopaatia lastel ja sünnitrauma järel

Beebide ja laste puhul kraniaalne osteopaatia kasutamise valdkonnad ja lähenemistehnikad 

Siseorganite liikumisvormid: liikuvus vs motiilsus

  • Liikuvus (mobility): organi aktiivne liikumine, nt hingamise ajal, diafragma rütmis
  • Motiilsus: organi sisemine eluline liikumine – väga peen, rütmiline „iseeneslik“ liikumine

Närvisüsteemi ja organite reflekside mõistmine

  • Autonoomne närvisüsteem: sümpaatiline ja parasümpaatiline innervatsioon elunditele
  • Vistsero-somaatilised ja somato-vistseraalsed refleksid
    (nt jämesoole pinge → alaselja valu)

 Kliiniline mõtlemine ja tehnikate rakendamine

  • Põhimõte: elundite liikumise taastamine → funktsiooni paranemine
  • Oskus siduda palpatiivne leid patsiendi sümptomitega
  • Ravi järjekorra määramine (kas alustada vistseraalselt, diafragmast, vaagnast jne)

Reproduktiivsüsteemide anatoomia

 

Naisel:

  • Emakas (uterus), emakakael, munasarjad, munajuhad, tupp
  • Emaka sidemed: lig. sacrouterinum, lig. teres uteri, lig. latum jne
  • Suhted: põis, pärasool, sacrum, vaagnapõhi, diafragma urogenitale

Mehel:

  • Munandid, seemnepõiekesed, eesnääre (prostata), vas deferens
  • Prostata suhted kusepõiega, perineumiga ja ristluuga


Seoste kaartistamine organite, vaagna ja fastsia vahel.

Lasteosteopaatia ja raeduse saatmine

Antakse arusaam lapse arengust sünnist kuni noorukieani ning õpetatakse ohutut ja tõhusat osteopaatilist käsitlust kasvava organismi toetamiseks. Käsitletakse arengu anatoomiat ja füsioloogiat, ning seoseid. Vaadeldakse sümptomeid, mille puhul osteopaatilised lähenemised aitavad taasatada tasakaalu.

Õpime mõistma raseduse füsioloogilisi muutusi ning kuidas osteopaatiline käsitlus toetab naise keha tasakaalu, valmistab sünnituseks ning aitab sünnitusjärgselt taastuda.

 

ÕPINGUTE LÕPETAMISE NÕUDED, KONTROLL JA HINDAMINE

Õpitud teadmiste kontrollimine toimub suuliste ja praktiliste testide vormis .

  • Testid (vahearvestused) on sooritatud positiivselt, loetakse arvestatuks, kui õpilane pole eksinud osteopaatia põhitõdede vastu ja vähemalt 70 % esitatud põhjuse-tagajärje seostest on õiged.
  • Teoreetilise või praktilise vahearvestuste mitterahuldava tulemuse korral selgitatakse õppurile tema tehtud vigu ja tal on õigus kordus soorituseks ühe kuu jooksul peale ebaõnnestunud sooritust, korvates sellega kaasnevad kulud s.o. ca. 250 eurot

Kursuse lõpetamise eelduseks on:

  • Positiivselt sooritatud vahearvestused
  • Täies mahus teostatud kliiniline praktika
  • Positiivselt sooritatud kliiniline eksam

Õppurite teadmiste ja oskuste kontrolli kursuse lõpus teostavad Balti Osteopaatide Assotsiatsiooni liikmed, litsenseeritud osteopaadid.

Kursus lõpeb lõputöö koostamisega, ning selle esitamisega kursusekaaslastele ja eksamineeriatele. Lõputöö teemad kooskõlastatakse eelnevalt kooli ja õppuri vahel.

Kooli edukalt lõpetanule omistatakse osteopaadi kvalifikatsiooni tõendav tunnistus ja diplom, märkega õpitulemuste tasemele.

TAGASISIDE KOGUMINE

Koolituse kestel koguvad koolitusjuhid ja koolitajad õppijatelt suulist tagasisidet, mille põhjal viiakse vajaduse korral ellu muudatused koolituse korralduses, et tagada igale õppegrupile parim õppe kvaliteet. Tagasiside sisaldab küsimusi koolituse korralduse, õppe sisu (õppekava) ning koolitajate kohta. Tagasisidena käsitletakse ka vahearvestusi ja teste. Tagasisidet analüüsitakse koos koolitajatega ning tulemuste põhjal tehakse parendused edasistes koolitustes.

ÕPPEKAVA ÕPIVÄLJUNDID

 

ESIMESE KAHETEISTKÜMNE ÕPPEMOODULI KOOLITUSE LÄBINU

  • On teadlik osteopaatia kontseptsioonist ja filosoofiast ning suudab orienteeruda funktsionaalses anatoomias.
  • On endale selgeks teinud inimorganismi füsioloogilised seosed, teooria ja üldised osteopaatilised tehnikad ning suudab neid teadmisi rakendada.
  • Omandab strukturaalse osteopaatia lihas- energeetilise tehnika, biomehaanika ja füsioloogia põhimõtted.
  • Oskab kasutada üldiseid osteopaatilisi manipulatsioone.
  • Tunneb ja suudab kasutada tehnikaid tugi-liikumisaparaadi tasakaalustamiseks.
  • Oskab kasutada strukturaalse osteopaatia otsetehnikaid ja “pikahoova” tehnikaid.
  • Omandab kraniaalse osteopaatia teooria ja suudab vastavaid osteopaatilisi manipulatsioone rakendada.
  • Saab selgeks müofastsiaalse osteopaatia anatoomia ja füsioloogia ning suudab läbi viia diagnostilised testid ning teostada korrektsiooni.
  • Valdab Chapmani neurolümfaatilisi punkte.
  • On omandanud teadmised osteopaatilise anatoomia, füsioloogia kohta
  • Omab algtedmisi radioloogilisest anatoomiast

 

TEISE KAHETEISTKÜMNE ÕPPEMOODULI KOOLITUSE LÄBINU

  • Omandab teadmised neuroloogia praktilisest anatoomiast ja osteopaatilisest füsioloogiast.
  • Omandab kraniaalse osteopaatia patoloogia, kliinilised tunnused ja osteopaatilised tehnikad.
  • Omab teadmisi inimkeha radioloogiliste ülesvõtete lugemiseks.
  • Omandab algtõed ja lihtsamad võtted vistseraalse osteopaatia, laste osteopaatia kohta ja raseduse saatmise kohta.
  • Suudab kasutada müofastsiaalse osteopaatia kõiki tehnikaid.

 

KOLMANDA KAHETEISTKÜMNE ÕPPEMOODULI KOOLITUSE LÄBINU

  • On teinud endale arusaadavaks  reproduktiivsüsteemi osteopaatilised seosed, kõrvalekalded ja kasutatavad korrektsiooni tehnikad.
  • Omab teadmised vistseraalse osteopaatia ja laste osteopaatia kohta, suudab vastavaid tehnikaid rakendada ja seoseid mõista.
  • On teadlik veresoonte erinevatest manipulatsioonidest.
  • Suudab mõista tsirkulatoorset osteopaatiat ja kasutada vastavaid tehnikaid (lümfidrenaaž ja närvipuu manipulatsioonid)
  • Omandab suure kiirusega- väikese amplituudiga korrektsioonide tehnikad tugi liikumisaparaadil.
  • Valdab pehmekoeteraapia erinevaid käsitlusi.
  • Omandab individuaalse strukturaalosteopaatia praktika.
  • Omandab individuaalse kraniaalosteopaatia praktika.
  • Omandab individuaalse vistseraalosteopaatia praktika.

On saanud positiivse tulemuse diplomitöö kaitsmisel.

KOONDÜLEVAADE ÕPIVÄLJUNDITEST

Teadmised ja arusaam kehast

  • Tunneb põhjalikult inimese anatoomiat, füsioloogiat, biomehaanikat ja neuroanatoomiat
  • Mõistab elundisüsteemide omavahelisi seoseid ja nende regulatsiooni (sh autonoomne NS)
  • Tunneb arengu- ja embrüoloogia põhiprintsiipe ning nende mõju keha ülesehitusele
  • Mõistab osteopaatilise meditsiini filosoofiat ja teaduspõhist konteksti
  • Tunneb tugi- ja liikumiselundkonna, siseorganite ja närvisüsteemi sagedasemaid funktsionaalseid ja struktuurseid häireid

Praktilised oskused ja manuaalne kompetentsus

  • Valdab palpatsiooni kui hindamise ja osteopaatilise meetodi peenoskust
  • Suudab hinnata kehahoidu, liikuvust ja kompensatsioonimustreid
  • Rakendab ohutult ja sihipäraselt struktuurseid, müofastsiaalseid, vistseraalseid ja kraniaalseid tehnikaid
  • Valib tehnikad vastavalt inimese seisundile, vanusele ja üldisele koormustaluvusele
  • Tunneb oma palpatsiooni mõju ja oskab vastavalt modifitseerida sekkumist

Kliiniline mõtlemine ja diferentsiaaldiagnostika

  • Kogub, analüüsib ja tõlgendab inimese seisundi anamneesi ja kehahinnangu tulemusi
  • Tunneb ära seisundid, mis vajavad suunamist teise spetsialisti juurde
  • Oskab luua seoseid sümptomite, palpatoorsete leidude ja võimalike algpõhjuste vahel
  • Planeerib ja viib läbi individuaalse teraapiaplaani
  • Dokumenteerib hindamise ja sekkumise vastavalt eetilistele ja professionaalsetele standarditele

Suhtlemine, terapeutiline suhe ja eetika

  • Loob usaldusliku ja professionaalse terapeutilise suhte patsiendiga
  • Selgitab osteopaatilist käsitlust arusaadavalt ja toetavalt
  • Austab patsiendi autonoomiat ja isiklikke piiranguid
  • Tegutseb vastavalt kutse-eetikale ja privaatsuse nõuetele
  • Oskab hoida ruumi, olla kohal ja kuulata kogu kehaga

Eneseteadlikkus ja reflektiivne praktika

  • Reflekteerib oma õppimist, arengut ja terapeutilisi kogemusi
  • Oskab hinnata oma puudujääke ja tugevaid külgi õppijana ja terapeudina
  • Arendab oma kohalolu, kehateadlikkust ja vaimset keskendumist
  • On võimeline mõjutama inimese keha düsfunktsiooni mitte ainult biomehaaniliselt, vaid ka eluliselt ja psühhosomaatiliselt
  • Oskab hoida enda tervist ja vältida läbipõlemist

Professionaalne areng ja vastutus

  • Tunneb osteopaatia ajaloolist ja kaasaegset arengut Euroopas ja maailmas
  • Mõistab oma rolli tervishoiusüsteemis ja koostööd teiste spetsialistidega
  • Järgib oma töö raames kehtivaid seadusandlikke nõudeid
  • Võtab vastutuse töökeskkonna ja tööprotsessi turvalisuse, ning enda professionaalse arengu eest
  • On valmis elukestvaks õppimiseks ja spetsialiseerumiseks (nt pediaatria, rasedus,…)